KP16

EST:

Tartu rahu maja, Riigikohtu hoone 1920–1935 (Vanemuise 35, https://maps.app.goo.gl/f1nNfwXEpdFZXfRW9)

Algselt aadlipaleeks ehitatud hoones oli enne esimest maailmasõda Tartus asunud sõjaväeosa Krasnojarski polgu staap. 1919. aasta novembris läks maja noorele Eesti Vabariigile ja 1920. aastal kolis sellesse Eesti Vabariigi kõrgeim kohus, Riigikohus. See asus majas kuni 1935. aastani, mil pidi riigivanem Konstantin Pätsi korraldusel pealinna kolima.

Just selles hoones (tollasel Aia tänaval) kirjutati 2. veebruaril 1920 alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelisele Tartu rahu lepingule, millega lõppes võidukalt Eesti vabadussõda ja mõlemad riigid tunnustasid teineteist iseseisvate riikidena. Tartu rahu sõlmiti hoone teisel korrusel, esimesel korrusel asus pressikeskus, kus ajakirjanikud värskeid uudiseid ootasid.

Rahuläbirääkimised olid pingelised ja käiku läksid ka väikesed sõjakavalused. Näiteks lasti Tartu koolipoiste pataljonil linnas mitu tundi ringi marssida – ka mööda Aia tänavat, et jääks mulje suurest sõjaväest.

Eesti delegatsiooni juht oli Jaan Poska (1866–1920). Õigeusklikuna oli ta keskhariduse saanud vene keeles Riia Vaimulikus Seminaris, 1890. aastal lõpetas ta aga tol ajal veel saksakeelse Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1913.–1917. aastal oli Poska Tallinna linnapea ja 1917 Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar, kelle juhtimisel ühendati eestlastega asustatud alad üheks rahvuskubermanguks. Rahuläbirääkimistel kulusid kindlasti ära nii advokaadioskused kui ka diplomaadikogemus. Eesti oli endise Tsaari-Venemaa esimene piirkond, mis tegi enesemääramise ametlikult teoks ja eraldus Venemaast.

Vt ka:

Maarius Suviste (2024). 10 seika, kuidas sündis Tartu rahu. – Õhtuleht, 2. veebruar, ÕL ARHIIV | 10 seika, kuidas sündis Tartu rahu.

Peeter Järvelaid (2008). Lepingukuningas Jaan Poska inimlik portree. Tartu Rahu – 88. – Saarte Hääl, 2. veebruar, https://saartehaal.postimees.ee/6600789/lepingukuningas-jaan-poska-inimlik-portree-tartu-rahu-88.

Tartu rahu maja. – Jaan Poska Gümnaasiumi kodulehekülg, https://jpg.tartu.ee/meie-kool/ajalugu/.

Jaan Poska Tartu rahulepingule alla kirjutamas (autor teadmata, 02.02.1920)

Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=460388&_xr=6992081d289d6.

Tartu rahuläbirääkimiste istung 1920. aasta jaanuaris. Eesti esindajad (vasakult): 3. Aleksander Oinas, 4. Mait Püüman, 5. (lauast eemal) Ado Birk, 6. Julius Seljamaa, 7. Jaan Poska, 8. Jaan Soots, 9. Viktor Mutt, 10. Ants Piip, Rudolf Paabo. Pildil olev laud on säilinud ja seda võib näha Tartu Linnamuuseumis (autor Armin Lomp).

Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=260519&_xr=69920a3fad3f8.

ENG:

Building of Tartu Peace Treaty, Supreme Court of Estonia 1920–1935 (Vanemuise 35, https://maps.app.goo.gl/f1nNfwXEpdFZXfRW9)  

The building, originally constructed as a noble palace, had housed the headquarters of the Krasnoyarsk Regiment stationed in Tartu before World War I. In November 1919, the house passed into the ownership of the young Republic of Estonia, and in 1920, it became the seat of Estonia’s highest court, the Supreme Court. The court remained there until 1935, when, by order of State Elder Konstantin Päts, it was moved to the capital.

It was in this very building (then on Aia street) that the Tartu Peace Treaty between the Republic of Estonia and Soviet Russia was signed on 2 February 1920. The treaty brought the Estonian War of Independence to a successful conclusion, and both states recognised each other as independent countries. The peace treaty was signed on the first floor of the building, while the ground floor housed a press centre where journalists awaited the latest news. 

The peace negotiations were tense, and even minor military ruses were employed. For example, the Tartu schoolboys’ battalion was made to march around the city for several hours – including along Aia street – to create the impression of a large military force.

The head of the Estonian delegation was Jaan Poska (1866–1920). As a member of the Orthodox Church, he received his secondary education in Russian at the Riga Theological Seminary, but in 1890, he graduated from the Faculty of Law at the University of Tartu, which at the time still taught in German. From 1913 to 1917, Poska served as Mayor of Tallinn, and in 1917, he became Commissar of the Autonomous Governorate of Estonia under the Russian Provisional Government. Under his leadership, the areas inhabited by Estonians were united into a single national governorate. During the peace negotiations, both his legal skills as a lawyer and his experience as a diplomat undoubtedly proved useful. Estonia was the first region of the former Tsarist Russian Empire to realise self-determination in practice and to formally separate from Russia.

KP16

Liitu uudiskirjaga

Leia meid

Kontakt

Rekvisiidid