ESMAKORDSELT TIPUST TOPINI
Küllap on aastate jooksul kuulnud suurem osa inimestest mingisugusest hullusest nimega Tipust Topini. Teinekord õnnestunud ehk nähagi ööhämaruses jaaniussikesi kuskil tee ääres jooksmas. Tipust Topini – see on 351 km non-stop teatevõistlus, kus võistkonnas on 10 liiget. Iga liige jookseb kogu distantsi vältel kolm korda ning ühe jooksu pikkus varieerub 8-16 km vahel. Tegemist on küllaltki eksklusiivse üritusega, kuna tiimide arv on väga limiteeritud ning eesõiguse registreerimiseks saavad tiimid, kes juba kord on osalenud.
Istus Arvigi arvuti taga kannatlikult, kui registreerimine tehti lahti ülejäänud rahvale, sest meie polnud veel varem sellest osa võtnud. Minutiga (või alla sellegi) said väljad täidetud. Tulemus – oled ootejärjekorras. Noh.. nagu spordimeeste “Rahamaa” piletijaht oleks see.
Unustasime juba selle teema, sest reeglina ei kuku tiime ka eest ära. Küll aga otsustati pealesaavate tiimide hulka sel aastal suurendada, mis avas ka meile võimaluse. Peagi saabus kiri postkasti, et oleme oodatud jooksma. Holy sh*t, nüüd peab ju päriselt tiimi kokku ka saama. Aga tiim sai kokku! Veel päev enne võistlust tuli teha olude sunnil vahetus ning lõpliku koosseisu kuulusid Arvi, Joosep A, Lisbeth, Michell, Ilmar, Siim, Peep, Ermo, Ketlin ja Joosep T.
Kus, millal süüa-juua-puhata plaanid käisid seiklussportlastele omaselt “vaatame jooksvalt” stiilis. Joss arvas üldse, et see nii lühike võistlus (32 tundi), et siin küll magamiseks aega ei ole. Selle tarbeks võttis ta veel ratta kaasa, et noh.. vahepeal hea kerida kuskil, et ei peaks autos istuma kogu aeg.
14. juuni hommikul oli suurem osa satsist Munamäel kohal ja läkski spordipidu lahti!
Mis enne starti peast läbi käis? Klassikaliselt kõikuvad emotsioonid alates “See saab nii äge olema!” kuni “Kuidas minult see jah-sõna välja pigistati?!”
Pealik Arvi mure oli teiste pärast eelkõige. Tema on harjunud ööpäevaste ja pikemategi seiklustega, aga kuidas teistele see mõjub? Ega ette seda näha ju ei saagi.
Nüüd, kus üritus on selja taha jäänud, tundus paslik uurida liikmetelt, kuidas seda kõike kokku võtta ja mida edasi anda inimestele, kes kavatsevad sellest kunagi osa võtta. Uskuge või mitte, aga 2025.a Tipust Topini oli kõigi kümne liikme jaoks täiesti esmakordse kogemus antud võistlusel. Seega läks rajale kümme puhast lehte. Ette sai antud liikmetele ports küsimusi ja nende vastused nüüd siin alljärgnevalt avaldamegi.
Ettevalmistus antud pingutuseks ehk eelnevad treeningud. Mida teeks teisiti (kui teeks)?
Eks põhiline vastus jääb kõlama stiilis “oleks”. Oleks võinud rohkem trenne teha, rohkem pikemaid otsi harjutada, rohkem magada nii ürituse eel kui ka selle vältel.. Samas midagi selle taha otseselt ei jäänud. Keegi ei katkestanud ja kõik jooksid täies mahus oma distantsid ära. Väljavõtteid vastustest:
“Alati saaks enne rohkem trenni teha. Samas teed trenni, et oleks enda tempos mugavam joosta, aga lõpuks iseenesest läheb jooksu ajal tempo üles siiski. Siis mõtled, et oleks võinud ikka veel rohkem trenni teha.. 🙂”
“Nüüd tuleb lihtsalt regulaarsemalt ja pikemalt jooksma hakata, et järgmisel korral parem olla!”
“Magaksin end välja korralikult. Kui mõned eelnevad ööd on jäänud keskmiselt lühemaks, siis selle 36 tunni jooksul läheb olemine kohati ikka väga raskeks.”
Arvi leidis ka, et järgmine kord tuleks siiski logistika korralikumalt läbi mõelda. Kus ja millal täpselt ööbitakse ning võib-olla üldse mõtlema mõnele majutusasutusele. Samuti oleks pidanud jälgima rohkem liikmete toitumist taastumise hetkedel. Esimese jooksu teed ju ära, aga kui kütust sisse ei saa korralikult, siis lähevad järgmised jooksud keerukaks.
Mis kõige rohkem hirmutas/muret valmistas?
Ainus, kes hirme ei tajunud oli taaskord pealik Arvi. Aga teiste mured olid täiesti argised – kuidas vanad vigastused üle elavad koormuse, kuidas väsimuse pealt toimetada ning oma lubatud tempos püsida. Samuti tuli välja, et hirmu tekitas ka kõrvaklappideta jooksmine.
Viimasele hirmule on Ketlinil aga jagada julgustavat: “Kartsin, et see jätab liiga palju aega vaimul alla andmise mõtteid hakata mõtlema, aga tegelikult leidsin üpris kiiresti endale siukse mantra-laadse toote, mis aitas hästi rütmi hoida ja ei lasknud negatiivsetel mõtetel pähe mahtuda.”
Varustus. Kas oli kõik vajalik kaasas või tundsid millestki puudust?
Selle peale kostis Joosep A tabavalt: “Kaasavõetud asjade kogust arvestades sai puudu jääda ainult kätest selle nodi vedamiseks.” Ehk enamik leidis, et asju sai rohkem kaasa kui tarvis. Samas tekitas selle tunde kindlasti ka väga hea ilm, mille tõttu ei olnud kõiki lisakihte tarvis.
Lisaks aga toodi välja, et kaks rätikut kaasa võtta oli hea otsus, sest ühe sai autoistmele panna, kui higisena sinna sisse istusid. Ka kaasavõetud massaažipüstol sai kiidusõnu. Tähtsal kohal meie metsade vahel on ka säästeõrje, mida oleks kah.. võinud kotti pista. Jossi kaasavõetud väike akutoitel rattapesur sai samuti kiidusõnu, sest pühapäeval keris ilma päris palavaks ning antud seadeldisega oli hea jahutada jooksjaid. Põrandatel magamiseks tasuks vaadata mõne pehmema variandi poole kui tühipaljas matt, et üürike uneaeg saaks võimalikult hea. Samas on see taas väga individuaalne, sest vastukaaluks sai kuulda ka, et ei tundnud sellest puudust, sest see oli kõigest paar tundi.
Tempo – ennustus vs reaalsus. Mis, kas ja palju seda mõjutas?
Üldiselt märgitakse eeldatav tempo tagasihoidlikult. Seda ütlevad ka korraldajad ja meie osalejad seda ka kinnitasid. Eks ongi raske ennustada tempot, sest ööpäevas jooksed kolm korda, mida reeglina ei tee keegi meist ning ilmastik annab oma panuse sinna. Ennustatud tempost jooksid kõik liikmed pigem kiiremini (ja see pigem rõõmustas meie vapraid, sest tekitas hea tunde, et kui vaja siis jaksab küll!).
Peaasjalikult toodi välja, et tempot kiirendasid enda tiimi ja teiste kaasaelamine. Ühtlasi oli üllatav, et ootamatult kiirema tempo juures tunti end ka hästi. Aga eks kiirel ja kiirel on ka vahe. Kui mõne tiimiliikme jaoks oli win see, et joostud sai kiiremini kui 7:00 min/km, siis mõni vend.. nimesid nimetamata.. tiris kah kogemata kiiremini. Noh näiteks 5:00 asemel 4:07 min/km või miks mitte ka 3:50 min/km, sest ”sattusin sellisesse seltskonda”. Jutt käib siis Arvist, kes sattus kokku jooksma Karel Tammjärvega.
Väsimus ja kangus – kuidas sellega toime tulla?
Maga. Igal. Võimalikul. Hetkel. Kasvõi 15 minutit! Kuigi väsimus kipub jääma tahaplaanile ja energiatase on tavapärasest kõrgem.
Massaažipüstol aitab kangust vähendada. Samuti venita peale jooksmist, mitte ära suundu kohe autosse istuma sundasendisse. Ideaalne oleks pisut peale joosta või vändata. Rajal sai nähtud, et EOK tiim just täpselt seda peale väntamise taktikat tegi ja see tundus päris tark tegu!
Joomine, söömine ja elektrolüüdid olgu paigas. Magneesiumivesi on siinkohal hea abiline.
Kõige meeldejäävamad hetked.
“Stardi ja finiši emotsioonid ja hea tiimitöö!”
“Esimese stardi eelne ärevus. Lõpetades oma viimase distantsi jõudsin vaevu öelda “Mul on jäätist vaja,” ning juba minut hiljem oli see mul pihus. Tiimikaaslaste kaasaelamine, motiveerivad ja kiitvad sõnad, rajal abistamine on see, mis hoiab ja meelde jääb.”
“Terve see üritus ja need inimesed. Muidugi enda tiim, kellega sai palju nalja ja kaasa elada. Aga ka kõik teised tiimid, kes raja kõrval kaasa elasid ja ergutasid. Rajaäärne melu oli vinge! Nüüdsest minu TOP1 üritus, kus kunagi osalenud olen. Emotsioon on MEGA ja raske on seda kõike sõnadesse panna. Kindlasti jääb meelde ka see hetk, kui korraks tõmbas hinge kinni, kui järsku kanistritäis külma vett pähe valati (kuigi see oli muidugi väga vajalik sel hetkel).”
“Oma tiimi toetus on kindlasti esikohal. Vähemtähtsam ei ole ka kõikide teiste tiimide kaasaelamine. Enda sees ilmselt see uhkuse tunne, et suutsin kõik kolm jooksu ära joosta ennustatud ajaga, mida tegelikult enne üritust ei uskunud.”
“Öine etapp, mis oli piisavalt lühike, et kannatas natuke rohkem jalga sirutada. Viimasel etapil oli tõesti äge, kuidas tiimi jaoks oli jahutus PRIORITEET. Mainimata ei saa jätta ka härrasid abipolitseinikke*.”
*abipolitsienikega kohtuti pea igal pool, aga teisel päeval olid nemadki ülevas meeleolus, seega jagus nalja ja nöökimist rohkem.
“Teine jooksuetapp. Kodurajad, ilusad vaated, päikeseloojang, kõva jooksukaaslane ja tuttavad raja ääres.”
Kõige raskemad hetked.
“Korraks on raskem ärgata 1 h une pealt, aga see läheb üle.”
“Ca 2-3 km enne viimase etapi lõppu – kerge tõusuga motivatsioonisirge põldude vahel. Null varju, lõõskav päike lagipähe, jalad ei tahtnud enam väga kõrgele maast tõusta. Aga tiimitunne aitab läbi suruda sellest.”
“Vähese une pealt oli keeruline end teisel päeval ärkvel hoida ning samuti oli üks jalg niivõrd kange, et viimase etapi tõusud panid hambaid krigistama.”
“Pühapäeva hommikul tuli meil autost järsku “Meie Mees – Tip Top Tšempion”. Esialgu oli see naljakas ja kuulasime seda korduvalt. Järgmine hetk tekkis mul mõte, et panen oma viimaseks jooksuks selle loo telefoni kõlarist kordusele, et oma mentaalset poolt ka treenida. Seega kuulasin oma viimasel distantsil antud lugu kaheksateist ja pool korda järjest. Siiani tekivad külmavärinad, kui antud laulule mõtlen. See masohhism oli minu raskeim hetk/tund antud üritusel.”
“Enda esimese etapi lõpu palavuses olnud tõusude kaskaad oli küll üsna ebameeldiv, ühtlasi paneb pool tundi enne kl 5.00 äratust ärkamine mõne elu valiku osas hetkes veidi kahtlema.”
“Autoga öösel sõitmine, vahepeal tahtis uni küll peale tulla juba..”
Mida teeksid järgmine kord teisiti?
“Rohkem trenni.”
“Tahaks teha teadlikult trenni eelnevalt, et saada tempo veelgi paremaks. Sain aru, et olen võimeline palju rohkemaks kui arvasin.”
“Rohkem trenni! Siis saab järgmisel aastal valida pikemad distantsid ja joosta stabiilsemas tempos.”
“Rohkem trenni ja teadlikumalt oma pulsiga tegeleda. Magaksin teadlikult ürituse eel rohkem.”
“Rohkem trenni.” x2
“Parem eeltöö, logistika ja tööjaotus.”
Uuele osalejale soovitan:
“Soovitan osaleda!”
“Ära pane endale ise pinget peale, et pead jooksma teistega võrdselt või kindlasti oma etapil vähemalt 3 jooksjast mööda saama. Leia endale see mõte või mantra, mis aitab sul hoida ühtlast rütmi ja lae endasse kõigi ergutajate energia.”
“Kui antakse võimalus osaleda, siis tee seda! Ära aja ennast närvi ja mõtle sellest kui võistlusest, sest tegemist on mõnusa üritusega, kus võit ei ole absoluutselt oluline! Ära kahtle enda võimetes ja jookse just sellises tempos nagu sulle endale sobib!”
“Lihtsalt mine ja naudi pingevabalt. Saa oma esimene kogemus kätte ja siis oskad juba mõelda, mida sina ise personaalselt järgmisel korral teistmoodi teha tahaksid ;)”
“Nagu Eesti spordis ikka, esimesel kogemusi koguda, et siis oleks selle pealt hea edasi minna 🙃 Ei maksa üleliia pead vaevata, millega teised tegelevad.”
“Tuleb korraldaja juhend läbi lugeda, see teadmiseks võtta, kuid mitte üleliia muretsema hakata. Kümme inimest siiski pundis, küll pundi peale kõik ära lahendatakse. Aus olla, siis lõpuks on see rohkem isegi viie inimese üritus, sest autod omavahel liiga palju ürituse ajal enam kokku ei puutugi (kui tahta, et üks autotäis saab ka toituda ja puhata). Ehk siis arvestada sellega, et selle viie inimesega peate hakkama saama ja kenasti läbi saama.”
