Kuldosaleja Peteri
Vägilase jooksul osalejad ilmselt on vähemalt korra silmanud või kuulnud perekonnanime Grauen. Trobikond poisse, kes on alati tugevad, võistlushimulised ning mis seal salata, kipuvad poodiumile ka trügima. Poisid teevad silmad ette ka täiskasvanutele. Küll aga peab selle taga seisma üks isa, kes neid mugavustsoonist välja nügib. Selleks on Peteri, kes ka ise on muljetavaldavalt heas vormis ning oma vanuseklassis teeb samuti tegusid.
Peteril on pajatada nii mõndagi seoses Vägilase jooksude ja takistusjooksude osas. Seega nautigem!
Mis on hoidnud Sind Vägilase jooksude juures?
Vägilase jooks on Eestis ainuke tõsiseltvõetav takistuskrossi võistlus, mis toimub igal aastal. Eestis on toimunud ka teisi ägedaid võistluseid, aga need on kahjuks ära vajunud.
Vägilase jooksud on, takistuskrossile omaselt, iga kord natuke erinevad. Midagi on uut. Lähed põnevusega rajale, et mida uut ja huvitavat rajameister on välja mõelnud. Kas ja kuidas füüsis ja vaim rajameistri poolt üles seatut ületada suudavad.
Ja loomulikult on Vägilase jooksud korraldatud väga hästi. See vaim ja vaib mis stardis, rajal ja finišis on, kutsub ikka ja jälle tagasi. Vägilase jooksult saadav motivatsioonilaks kestab mitu nädalat.
Meeldejäävaim etapp/takistus/mäletus?
Vägilase jooksul võib kõike juhtuda. Rajal võid mitu korda “haamri” saada, mõnel takistusel “rippuma jääda”, tasakaalupalgil korduvalt proovima jääda.
Aga meeldejäävamad seigad on ikka seotud mõne vale otsuse ja ebaõnnestumise või hoopis erilise õnnestumisega.
Kuna minu jaoks on väga tähtsal kohal minu lapsed, siis erilised hetked on seotud ka nendega. Kõige-kõigem emotsioon on kindlasti sellest kui suusa MK ülekande stiilis/kvaliteedis toimus Lähte etapilt otseülekanne. Mu vanim poeg Oliver oli kogu aeg pildis – isana oli see uhke tunne.
Mis laadi treeninguid tavapäraselt teed? Kas midagi spetsiaalset ka takistuskrossi mõistes?
Treeningutes olen suhteliselt kaootiline. Üritan regulaarselt treenida, sest distsipliin on kõige olulisem, aga see väga ei õnnestu. Kohati on 7 treeningpäeva nädalas, kohati mitu nädalat, mil ei saa tossegi jalga tõmmatud. Enamus treeningutest mööduvad jooksurajal – koormus vs ajakulu on kõige parem. Lõuatõmbe kangist mööda joostes teen mõne lõuatõmbe ka.
Viimastel aastatel üritan ka aeg-ajalt haaret treenida ja nn rippuvaid takistusi harjutada, sest võistlusel on ikka väga hea tunne kui takistustel teistest mööda tuiskad. Jooksurajal 30 sekundit võita on oluliselt raskem kui takistuse läbimisel. Õige tehnikaga on kiirus suurem ja jõukulu väiksem.
Takistuskrossi tehnilised treeningud mõjuvad mu vananevale kehale ka positiivselt. Parandavad liikuvust ja hoiavad lihasmassi kärbumast.
Suviti jooksen, sõidan rattaga, vahel harva ka orienteerumist või seiklussporti. Talvel võimaluse korral uisuretked järvedel, jõgedel, merel. Treeningkilomeetrid suusarajal. Kevadeti ka natuke süsta või kanuuretked.
Üritan end hoida vormis selleks, et suudaks ägedatest seiklustest osa võtta. Sest parim vaade on ikka selle mäe otsast kuhu oled ise roninud.
Miks võiks teisedki proovida takistusjooksu?
Takistuskrossi juurde jäin ise ja soovitan ka teistele, sest see on huvitav spordiala. Treenitus on mitmekülgne. Kui kehakaal hakkab suureks minema, siis jooksurajal ja takistusi ületades saad sellest kohe aru. Ilma söögiharjumusi muutmata hoiab see spordiala kehakaalu mõistlikkuse piires. Loomulikult need väljakutsed – kas ma ikka saan hakkama? Iga eneseületus lisab elule mõtet.
Mõni soovitus inimesele, kes tuleb esimest korda osalema Vägilase jooksule?
Kui mina starti lähen, siis kardan külma/märga/muda, käed on libedad, joosta ei jõua. Aga kui stardipauk käib, siis on adrenaliin üleval. Liikumine annab sooja. Hooga peale minek on pool võitu.
Esmakordselt rajale minnes on oluline teha enne starti korralik soojendus, et keha ja vaim seikluseks valmis oleks. Rajale minnes ei ole vaja end alahinnata. Enamikel juhtudel on inimene hoopis rohkemaks võimeline, kui ta arvata oskab. Korduvalt olen näinud kuidas luuavarrest pauku tuleb.
