Linnaorienteerumine – mis, kellele ja kuidas?
Tallinnas ja Tartus võib tänavatel jooksmas näha inimesi, kel kaart käes, tuli takus ja justkui otsiks midagi kaotsiläinut. Tegelikult on tegu linnapäevakutel osalejatega, kes parasjagu orienteeruvad ühest kontrollpunktist teise.
Tartus korraldab päevakuid kevadel ja sügisel Seiklushunt ning Tallinnas toimetab linnapäevakutega pea aastaringselt Spordiklubi 100. Kuidas linnaorienteerumine täpsemalt välja näeb ja kas see võiks sobida Sinulegi?
Alustajale kõige sobilikum
Variante orienteerumiseks on mitme teguri poolest erinevaid. Esiteks distants – korraldatakse päevakuid, mis on lühiorienteerumised ning rogaine, mis kuuluvad kestvusorienteerumise alla. Teiseks keskkond – orienteerumine võib toimuda nii linnas, metsas kui ka muul maastikul.
Linnaorienteerumist võib pidada alustajale kõige sobilikumaks, sest linnakeskkonnas on orienteerumiskaardi lugemine ja rohkete tänavate, maamärkide, rohealade abil enda positsioneerimine kaardil hõlpsam kui näiteks maastikul. Linnas pole eksimise pärast vaja muretseda – isegi kui ei oska kaardil oma asukohta määrata, siis tegelikkuses saad ikka aru, kus oled ja kuhu suunas liikuma pead, et algus-lõpp-punkti tagasi jõuda. Keset metsa on kodu suunda tunduvalt väljakutsuvam aimata ja määrata.
Linnas toimuva orienteerumise plussiks on ka mugavus – üldjuhul osalejad elavadki selles linnas või selle ääres ning ei pea oluliselt planeerima transpordile kuluvat aega. Distantsi pikkuse poolest on päevakud samuti esimesteks katsetusteks hea variant, et sobivuse ja soovi korral liikuda sealt edasi juba pikemale linnarogainile.
Orienteerumise kasutegurid
Kui orienteerumine metsas võib tunduda looduses liikumise pärast mõnusam, siis üks ei välista teist. Kui kaardi lugemise oskus, st leppemärgid ja mõõtkava tunnetus, näib selge olevat, siis kindlasti soovitaks osalemist ka metsaorienteerumisel. Kui räägime päevakute formaadist, kus igal päevakul on valida nelja kuni kaheksa eri pikkuse ja raskusastmega raja vahel, siis metsas saab samuti valida oma sobivusele vastava raja – ja mis oluline, ka sobiva tempo. Keegi ei sunni jooksma, vaid võimalus on täiesti rahulikult jalutada ja ümbritsevat nautida.
Kui rääkida üldiselt, siis orienteeruma võiks inimene tulla mitmel põhjusel. Esiteks arendab see inimese ruumi- ja suunataju, mis on praktikas väga vajalik oskus näiteks metsa seenele minnes. Teiseks on orienteerumine eelkõige ka füüsiliselt aktiivne tegevus, mil inimene viibib värskes õhus – nii vaimne- kui ka füüsiline tervis on selle eest tänulikud. Kolmandaks õpib inimene kaarti ja oma liikumist ühildama, kaardilugemise ja enese positsioneerimise oskus arendavad aju teravamaks ning on ka igapäevaelus kasulikud, eriti kui sattuda võõrasse linna turismikaart käes. Neljandaks, orienteeruda ja kontrollpunkte otsida on ülimalt põnev ja kohati adrenaliinirohke – kui ümber tänavanurga keerates jahitava kontrollpunkti lõpuks leiad, siis dopamiinitase teeb hüppe! Viiendaks, orienteerumiskaardi leppemärkide ja legendi lugemise oskus on kasulik asi, mida osata.
Keskkond kompassi asemel
Linnaorienteerumistel kompassi üldjuhul vaja ei lähe. Seda kasutatakse juhtudel, kui on vaja määrata liikumissuunda ning teekonnale jääb vähe maamärke ja muud, mille järgi suunda järgmise punktini sättida ja hoida.
Linnas suuna määramisega keerukusi pole, sest maamärke, tänavaid ja muud, mille järgi liikuda, on ohtralt. Tänavanimedest aga paraku orienteerumisel kasu pole, sest need pole orienteerumiskaardile märgitud. Sellele on märgitud majad ja tänavavahed, mis on linnakeskkonnas mõnes mõttes kompassi asemikuks ehk aitavad aru saada, kus oled ja kuhu minema peaksid.
Valikus erinevad distantsid
Linnapäevakuid korraldatakse tavaliselt sarjana, kuid see kindlasti ei kohusta inimest kõigil päevakutel osalema. On tõesti väga aktiivseid orienteerumissõpru, kes ei puudu üheltki päevakult, kuid tavapärane on ka see, et käiakse üksikutel etappidel. Seiklushundil on nii kevadel kui ka sügisel sarjana kümme päevakut ning hooaja lõikes kõige usinamad käijad saavad ka väikese kingitusega ära märgitud.
Päevakutel saavad osalejad alati valida erineva pikkusega radade vahel. Seiklushundil on reeglina neli suundorienteerumisega (kontrollpunktid ehk KPd tuleb läbida etteantud järjekorras) kaarti, mis linnulennult pikkustega vahemikus 1 km (laste rada) kuni 6 km ja lisaks on kõikide punktidega kaart, kus osaleja saab endale ise kontrollpunktide läbimise järjekorra paika panna. Vastavalt valitud raja pikkusele ja enda valitud tempole kestab raja läbimine keskmiselt 30 minutit kuni 1,5 tundi.
Päevakud ei eelda osalejalt ettevalmistust, tuleb toimumispäeval lihtsalt kohale tulla. Ülejäänud võistluste puhul on vajalik eelnev registreerumine. Kõigi ettevõtmiste ja toimuva kohta saab infot www.seiklushunt.ee
Käesolev artikkel ilmus Jooksja ajakirja 2023.aasta veebruarikuises numbris.
