Räägime Vägilase jooksu osavõtutasudest…
Tähelepanelikumad ja kauaaegsemad osalejad on kindlasti märganud, et Vägilase jooksude hinnad on aastate lõikes omajagu tõusnud. Kindlasti on tekkinud küsimus – millest tõus? Kuigi otse meieni väga palju nurinat pole laekunud, siis kindlasti seda kulisside taga on. Seetõttu on Vägilase jooksude peakorraldaja Arvi ise sellele palju mõelnud, et osavõtutasu tagamaid võiks natukene avada. Nii ta siis pani oma mõtted kirja:
Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et Vägilase jooks (takistuskross) pole kaugeltki tavaline jooksuvõistlus ja seetõttu on ka kulud suuremad. Seega on loogiline, et tulud peavad olema suuremad, millest saamegi kõrgemad osalustasud kui tavalisel jooksuvõistlusel.
Pikemalt rääkides tuleks alustada algusest. Ausalt öeldes algusaastatel ma liiga palju tähelepanu eelarvele ei pööranud. Korraldasime üritusi kõik puhtalt vabatahtliku panusena teha midagi uut ja huvitavat Eesti spordimaastikul. Ega täitsa esimestel aastatel ei oskagi sellist asja arvutada kohe ja üritasin hoida osavõtutasud teiste (tavaliste) jooksuvõistlustega samal tasemel. Eelkõige sellepärast, et uut üritust üldse Eesti spordimaastikule tuua ja osalejaskonda kasvatada.
Aastatega on üritused järjest kasvanud, sellega koos ka iga ürituse töökoormus. Järjepidevuse huvides on Seiklushunt üha enam liikunud selles suunas, kus kõik inimesed saavad oma töö eest ka väärilist tasu. See tagab püsivad töötajad, kes tunnevad üritusi ning hoolitsevad igapäevaselt Seiklushundi käekäigu, nähtavuse ja ürituste kvaliteedi eest. Vabatahtlik töö või õhinapõhine tegutsemine toimib mõnda aega kenasti, kuid kui eesmärk on ikkagi jätkusuutlik organisatsioon ning motiveeritud inimesed, siis lõpuks ei tundu reaalne, et oleksime jõudnud ainult selle najal kümne tegutsemisaastani ning üle 240 korraldatud ürituseni.
Nüüd aga täpsemalt Vägilase jooksudest. Eelarvele ja kõikidele kululiikidele otsa vaadates võin öelda, et ca 35%-40% kuludest tuleb puhtalt selle pärast, et meil on takistustega jooks, mitte lihtsalt tavaline jooksuvõistlus.
Kust need kulud tekivad? Viimastel aastatel tuleb ühele võistlusele kaks poolhaake (rekka) täit invetari. Üks haagis on täis meie enda takistusi ja materjali ning teine saabub rendifirmast koos tellingute ja aedadega. Lisaks on vaja ATV-sid, laadurit, autosid ja järelkärusid, et asju transportida ja laiali vedada ning kõik need masinad vajavad loomulikult kütust. Mainimata ei saa ka jätta seda, et iga aasta soovime osalejatele midagi uut pakkuda. Seetõttu on vaja soetada vahendeid (rõngad, võrgud, köied jne) uute takistuste püstitamiseks või soetame terve takistuse korraga (liumägi, üle vee matid). Puhtalt raja ehitamiseks teeb tööd 10-15 inimest kolm täispikka tööpäeva. Eeltööde, ürituse ja kokkupakkimise peale kokku kulub orienteeruvalt 500 tundi. Tihti venivad tööpäevad ka üle südaöö, sest erinevaid töid sellisel üritusel on lihtsalt meeletult palju. Kõigile abilistele on vaja majutust, toitu ning ka töötasu. Tahame alati häid inimesi enda meeskonnas hoida, mistõttu tundub abiliste töötasu elementaarne, sest tööpäevad on rasked ja pikad ning vabatahtlikult ei jaksaks keegi sellisel viisil väga palju aidata. Kõik, kes vähegi ettevõtlusega kokku on puutunud, teavad, et töötasu (koos maksudega) on väga suur kulu eelarvest..
Oleme ise korraldanud ka erinevaid jooksuvõistlusi ning olen abis käinud ka mõnel teisel suuremal korraldajal, seega julgen üsna kindlalt väita, et takistuskrossi puhul ongi üle kolmandiku kulust puhtalt raja ehituse tõttu juures
Kui ma võtan näiteks meie eelmise aasta Vägilase jooksude eelarved ette ja jagan kulude summa osavõtjate vahel ära (lapsi ei arvesta), siis tuleks ühe osaleja kohta kulu sõltuvalt üritusest 50-55€*. Siinkohal mängib palju rolli juba see, kas on 100-200 osalejat rohkem või vähem, sest olenemata osalejate arvust on rajaehituse kulu ikkagi suures plaanis üks ja see sama. Me laseme lihtsalt rohkemate lainetena osalejaid rajale. Ühest otsast muidugi üritame suurendada ka takistuste läbilaskevõimet (rohkem soorituskohti ühel takistusel), kuid see on siiski väiksem kulu suures plaanis.
Osavõtutasudele otsa vaadates, siis alles viimaste voorude hinnad kataksid sellise kulu ära, kuid tasub meeles pidada, et tervele sarjale kirja pannes on ühe etapi hind ca 5 € veelgi soodsam.
*See summa on puhtalt ürituse kulud. Siia pole sisse arvutatud organisatsiooni igapäevased kulud ja püsitöötajate töötasud.
Kuidas me siis üldse saame selliseid üritusi korralda? Ausalt öeldes puhtalt optimismist, et ühel hetkel on osalejaid piisavalt palju ning üritused piisavalt suured, et see kõik poleks enam miinuses projekt. Me näeme tohutut potentsiaali Vägilase jooksudes ja see pakub uskumatul hulgal emotsioone kõigile. See panebki meid edasi tegutsema. Näeme, et liigume aasta-aastalt soovitud suunas, kuid kõik võtab kahjuks palju rohkem aega, kui tihti arvame. Abiks polnud kindlasti ka covidi aeg, kus kolm aastat osavõtjate hulk langes kõigil korraldajatel ja alles eelmisel aastal jõudsime ka meie (nagu ka enamik teisi korraldajaid) taaskord koroonaeelsesse aega või isegi natukene üle selle.
Suur abi on muidugi tulnud eratoetajatelt, kohalikelt omavalitsustelt ja KULKAlt ning mis seal salata – Vägilase jookse oleme korraldanud mingil määral siiani teiste ürituste arvelt.
Pika jutu kokkuvõtteks saad ehk nüüd natukene paremini aru, millega me igapäevaselt tegeleme ning miks viimastel aastatel oleme jõudsamalt hakanud osavõtutasusid tõstma. Kahjuks puhtalt entusiasimist enam väga kaugele ei purjeta ning olemegi olnud iga aasta lõpus valiku ees, et kas ja kuidas jätkata. Valikuid on laual olnud sisuliselt neli:
- Panustame maksimaalselt enda võimetele ja tihti isegi üle võimete Vägilase jooksude korraldusse lootuses, et ühel hetkel piisaval hulgal inimesi märkab antud ürituse kvaliteeti ja emotsiooni ning suudame ka edaspidi siis jätkusuutliku eelarvega antud üritusi korraldada.
- Leiame veel rohkem eratoetajaid. Usun, et oleme sellega pigem heas seisus ning uusi toetajaid on väga keeruline juurde leida, eriti tänases muutlikus majanduskeskkonnas.
- Tõstame vaikselt osavõtutasusid, et see ei oleks enam miinusmärgiga projekt.
- Lõpetame üldse takistuskrosside korraldamise.
Hetkel oleme jätkanud esimese kolme variandi kombinatsiooniga
Ilmselt pole see juhus, et Eestis pole ükski teine korraldaja suutnud püsivalt takistuskrossi sarja käima lükata või miks Soomes-Rootsis ja Euroopas algavad isegi mitme tuhande osalejaga takistuskrosside osavõtutasud 60, 70 või 80 eurost. Kurikuulus Spartan Race pigem 100+ eurost.
Ehk siis uuesti asja kokku võttes. Kui ei oleks takistusi, saaks ka osavõtutasusid hoida ca kolmandiku võrra madalamana ning olekski tavalise jooksuvõistluse hinnatase. Kuna me soovime Seiklushundi organisatsiooni hoida jätkusuutlikuna, siis peame aina rohkem mõtlema sellele, et eelarve vähemalt nulli tuleks. Meie sooviks on primaarselt olnud alati pakkuda osalejatele mitmekülgseid ja emotsionaalseid üritusi, jättes tulu teenimise tahaplaanile. Ilmselt saavad kõik aru, et see on töö, kus lood väärtust ühiskonda mitte enda pangakontole..
Seiklushundi nimel,
Arvi Anton
