Rogaini EM Tšehhis
Joosepi ülevaatlikum jutt on siin!
Arvi mõtted, emotsioonid on aga siin:
Rogaini EM Tšehhis oli võistlus, mida olen juba pikalt oodanud. Vahepeal rohkem, vahepeal vähem, kuid aasta üks tähtsamaid võistlusi ta kindlasti oli, seega sai ette valmistatud korralikult selleks. Kuna kiirusega on mul kehvad lood, on järjest tihedamini järjest pikemad võistlused mul plaanis olnud. Huvitav on enda piire kombata ja 24 tundi tundub täiesti mõistlik selleks. Vist?
Kuna üsna viimasel hetkel liitus ka Timmo meie tiimiga, siis ei saa väita, et ootused polnud kõrgel. Konkurents liiga kõva ei tundunud, kuid rajale läksime siiski maksimumi andma, seega sai plaanitud kõik punktid võtta ja ideaalis isegi 23 tunniga. Miskipärast oli mul terve esimene pool võistlust selline tuim või tülpinud tunne peal. Jõudu oli, pea selge aga lihtsalt kuidagi ei viitsinud. Ülemäära seega dikteerima ei tormanud ja kuna Timmo luges kaarti hästi, siis jooksin lihtsalt kamraadidel järel, kogu aeg küll kaardis olles ja täpselt teades, kus oleme aga rohkemaks polnud vajadust. Sümptomitena võib välja tuua, et kuigi ilm oli üsna soosiv ( va. mõningad paduvihmad) siis higistasin üsna kõvasti ja tänu sellele ka jõin palju. Ilma joogita ei jäänud, seega see ei saanud tuimuse põhjus olla.. Pikalt ootasin pimedust, et siis läheb vast veidi paremaks olukord aga kuidagi ei tahtnud minna. Lõpuks, 13h paiku, võtsin sisse ühe ibumetiini. Peagi lõi aga see selguse majja ja pea oli selge, kui peale hommikust ujumist. Jalad oli nagunii head, seega olukord muutus päris lõbusaks… kuni tegime paar orienteerumise viga, osaliselt võib kindlasti ka kaarti süüdistada, sest põllud ja metsad olid üsna kaootiliselt seal märgitud ning sama kehtis ka teeradade kohta.
Ootamatu Timmo kustumine ühtis õnneks täpselt sellega, kui ma olin kaineks saanud, seega sain kaardilugemise üle võtta ja liikumine liiga häiritud polnud, kuid meeleolu hakkas juba langema küll. Saime aru, et esialgne plaan kindlasti ei õnnestu, ning kui Timmo ära ei taastu, siis võib üldse üsna kriitiliseks minna. Timmo ise ka ütles, et päikesetõusuga tuleb tal ka endal jõuvarude taastumine, nii ka oli, kuid siis jõudis kätte uuesti minu kord pidurit mängida. Pikalt järele mõeldes olen jõudnud arusaamani, et jalatsid mida olen kasutanud pikkadel võistlustel, vist ikka ei istu mulle ja nendest on ka põhjustatud mitte tavapärased suured villid päka all. Soomeks tuleb kindlasti jalanõu vahetus, kuna ka tallad suutis Tšehhi mägimaastik lõpuks üsna pikalt tossudel lahti kiskuda, siis vanadest nagunii asja ei saa enam. Kuna villid asusid täpselt päka all, oli astumine vägagi valus ning järgmine ibumetiin siin ka ei aidanud. Mis seal ikka, liikusime nii kiiresti, kui ma suutsin, vahepeal hakkas juba paremaks minema, harjusin vist valuga aga siis läks mõnusa laksuga üks vill katki ja see tõmbas jälle kiirust maha. Lõpuks küll tulid veel kiiremad jooksusammud, kuna aeg hakkas pitsitama, kuid midagi kriitilist ei olnud õnneks. Unisust ja ülemäära suurt väsimust mul peale ei tulnudki, seega rajale ei suutnud ka kõike jätta, mida selliselt võistluselt, kindlasti ise muidu ootan.
Kui alates poolest rogainist olin ma 100% veendunud, et mulle aitab sellest tsirkusest ja edaspidi nii pikki asju enam kindlasti ei tee, siis juba pühapäeva õhtul sõites arutlesin endamisi, et mis on need asjad, mida tuleb Soome MM-i jaoks paremini teha, nii ettevalmistuses, kui ka võisteldes. Seega, kuna tulemus ei olnud siiski see, mille järgi läksime, ning ka emotsioon mitte, siis on nüüd tahtmine Soome minna mul väga suur ja seal üks korralik vigade parandus teha!
