Saame tuttavaks: Anu-Liis ja Sander
Kui Anu-Liis ja Sander oma kahe põnniga päevakul pole, siis see tundub kuidagi veider. See on saanud tavaks, et nende rõõmsad ja tuttavad näod tervitavad meid mingil hetkel. Päevakul osaledes saavad reeglina kõik neli mingil määral liikuda – kes pikemal, kes lühemal rajal. Aga lisaks päevakutele leiavad nad aega ka, et osaleda rogainidel ja katsetusi on tehtud ka Vägilase jooksul.
Nende jutust jääb kõlama see, kui oluline on olnud lapsepõlves liikumine. Kui on harjumus sees, siis juba naljalt sellest lahti ei lase. Näib, et enda laste kasvatamisel jätkatakse seda sama nooti!
Lemmikum viis liikumiseks.
Anu-Liis: Jooksmine ja suusatamine.
Sander: Allamäge, veeredes.
Alad, millega oled tegelenud.
Anu-Liis: Kooliajal tegelesin kergejõustikuga. Hiljem olen tegelenud pikamaajooksuga, täiskasvanuna õppisin ära suusatamise. Meeldivad ka rattasõit ja ujumine.
Sander: Suusatamine, jooks, orienteerumine, rulluisk, ratas jne.
Miks liigud.
Anu-Liis: Liikumine annab mulle hea enesetunde ja hea tuju.
Sander: Ema ütles väiksena, et peab ja hiljem pole enam taibanud ära lõpetada.
Kuidas leiad aega, et osaleda liikumisüritustel? Kas peate tegema siinkohal valikuid, kompromisse?
Anu-Liis: Kuna liikumine ja sport on minu jaoks väga olulised, siis ägedatel üritustel osalemiseks õnnestub alati aega leida. Töögraafiku koostamisel palun rogainipäevad vabaks jätta. Õnneks on olemas toredad perekonnaliikmed, kes on valmis väikeseid lapsi hoidma. Eelistatult käin hetkel siiski pigem üritustel, kuhu sõitmiseks ei kulu liiga kaua aega, ning millel osalemine piirdub ühe päevaga.
Sander: Aega ikka leiab kui tahtmist on. Kindlasti teeb osalemise lihtsamaks see, et elukaaslane Anu on samasugune hull nagu mina ja eks selle võrra on ka kompromisse vaja vähem teha. Kuigi, tänavuaastane jõulurada osutus oodatust pikemaks ja ma jäin jõulukontserti proovi hiljaks. Sellest siiski väike pahandus tuli 🙂
Kas Sinu elus on olnud perioodi, kus liikumine on jäänud tahaplaanile? Kuidas jõudsid selleni tagasi?
Anu-Liis: Liikumine on olnud alati oluline osa minu elust ning õnneks ei ole siiani minu elus juhtunud midagi sellist, mille tõttu see oleks jäänud tahaplaanile. Tänan siinkohal oma vanemaid, kes ei sõidutatud mind lapsena autoga kooli või huviringidesse. Autojuhiload tegin ka endale alles 30-aastaselt. Seetõttu on mul kujunenud harjumuseks liikuda ringi jalgsi või rattaga ja seda iga ilmaga. Ma lihtsalt pean saama iga päev õues liikuda!
Sander: Ei ole kunagi sellist perioodi olnud. Eks ikka on perioode, kus nii väga sportlikke ettevõtmisi või trenni teha ei viitsi, aga siis olen käinud lihtsalt kas matkamas, seenel, marju korjamas ja niisama loodust vahtimas. Päris ilma liikumata olla nagu ei oskagi.
Räägi oma esimesest üritustest meiega. Kas oli mingeid hirme, küsimusi, tundeid? Kuidas meieni jõudsid?
Anu-Liis: Ilmselt esimene Seiklushundi üritus oli 2018. aastal Tartu Rogain. Aga suurimat ärevust tundsin esimest korda Vägilase jooksul osaledes – starti saabudes tervitas külm vihm ning takistused tundusid veidi hirmsad ja rasked. Samas andis raja läbimine hea enesetunde, et ikkagi julgesin proovida hoolimata sellest, et päris mitmed takistused olid hetkel mulle üle jõu käivad.
Sander: Ausalt öeldes ei mäleta kuidas jõudsin, aga hirme kindlasti ei olnud. Pigem selline mõnus äratundmine jälle regulaarsemalt orienteerumisega tegeleda.
Kas on midagi väikest, spetsiifilist, mis hoiab Sind käimas meie üritustel?
Anu-Liis: Tore on näha tuttavaid ja sõbralikke nägusid, avastada kodulinnas mõnu uus nurgatagune. Mulle (ja lastele) meeldis väga ka sügishoojal alustanud lastetrenn.
Sander: Nõustun lastetrennide osas! Lisaks aegajalt ette tulevad vigurid radadel. Ja muidugi sõbrad-tuttavad.
