Saame tuttavaks: Liis ja Eemeli
Üks ägedamaid osasid ürituste korraldamise juures on see, et näeme inimeste ja perekondade arengut. Mõned inimesed jäävad paratamatult rohkem silma, eriti kui kõneleda tuleb esiti inglise keeles. Eemeliga see nii oligi. Salamisi aga teadsime, et tegelikult on ta eesti keele suurepäraselt ära õppinud ja nüüdseks juba seda ka põhiliselt kasutame.
Nüüd aga oleme aastate jooksul saanud kaasa elada nende pere kasvamisele ja ka abielule. Milline privileeg on lähedalt sellele kõigele kaasa elada ka siis, kui me oleme lihtsalt tuttavad.
Samas.. päevakulisi näeme kohati ju tiheminigi kui oma päris pereliikmeid ja sõpru!
Kuidas noor pere end liikumas hoiab? Seda siit saabki nüüd lugeda.
Lemmikum viis liikumiseks.
Metsas matkamine. Seda tahaks ka rohkem teha, aga selleks peab varuma natuke rohkem aega kui näiteks jooksmiseks.
Alad, millega oled tegelenud.
Liis: Mängisin jalgpalli 17 aastat, nüüd aga tegelengi orienteerumisega.
Eemeli: Olen tegelenud jooksmise, orienteerumise ja nooremalt (Soome) pesapalliga.
Lisaks oleme nüüd paar aastat koos rogainidel käinud.
Miks liigud.
Liikumine teeb tuju heaks ja annab aega endale, lisaks soovime näidata eeskuju enda lastele.
Kuidas leida aega, et osaleda liikumisüritustel? Kas peate tegema siinkohal valikuid, kompromisse?Planeerime näiteks Seiklushundi päevakud varakult oma kalendrisse ära, nii on kergem. Teeme neist toreda ühise ajaveetmise oma lastega. Kui päevakud on kodust kaugemal või linnast väljas, siis peame logistika paremini läbi mõtlema. Soetasime just rattakäru, mis loodetavasti sel aastal ka kohale jõudmise kergemaks teeb. Liisi töökoht toetab ka kehalist aktiivsust.
Kas on olnud perioodi, kus liikumine on jäänud tahaplaanile? Kuidas jõudsite selleni tagasi?
Üldiselt oli mõlema jaoks selline periood siis, kui lapsed olid väiksemad. Tagasi jõudsime nii, et saime aru, kui palju liikumine head enesetunnet tekitab. Kõige raskem osa ongi koduuksest välja astumine.
Esimene üritus meiega. Kas oli mingeid hirme, küsimusi, tundeid? Kuidas meieni jõudsite?
Liis: Hästi ei mäleta oma esimest päevakut. See jääb kuskile 2016-2017 aastasse ja siis jäi mitu aastat vahele. Väike ebakindlus oli sees siis, kui raja 2 vahetasin raja 1 vastu. Kõhklesin, kas saan ikka hakkama. Nüüdseks on see juba ammu unustatud.
Eemeli: Esimene Seiklushunt oli kodu lähedal päevakul 2021a sügisel. Uude seltskonda liitumine, eriti kui pole oma koduriigis, on vahepeal raske. Seiklushundi sõbralikud inimesed on alati olnud külalislahked ja nendega on olnud lihtne suhelda.
Kas on midagi väikest, spetsiifilist, mis hoiab Sind käimas meie üritustel?
Tore on näha tuttavaid nägusid, uuritada uusi kohti Tartus ja lähiümbruses ja uudistada, milline kaart selleks korraks välja on mõeldud. Meie jaoks on tähtis ka see, et saame lastega koos liikuda. Seiklushunt on selle nii lihtsaks teinud! Näiteks on lastele päevakud tasuta ja enamasti on ka olemas lastehoiu võimalus.
