Saame tuttavaks: Marko

On üks inimene, keda meie pole kümne aasta jooksul kordagi.. ma rõhutan.. KORDAGI näinud tõsisena. On üks mees, kes saabub meie üritusele ALATI lai naeratus näol. Marko on tõeline päiksekiir, kelle kõrval ei saa isegi jääda tõsiseks. Ja ta liigutab end ka täitsa usinalt! Mistap tundus paslik ka teile tutvustada Markot lähemalt.

Lemmikum viis liikumiseks. Eelistan alati liikuda väljaspool siseruume – mida värskem õhk, seda rohkem meeldib!

Alad, millega oled tegelenud. Viljandi Spordikooli lõputunnistuse sain jalgpalliga tegelemise eest, kuid põhikoolis tegelesin paralleelselt ka kergejõustikuga.

Miks liigud. Mina näen liikumises rohkem plusse kui miinuseid. Minu jaoks on liikumine investeering paremasse olemisse nii täna kui homme kui ka kaugemas tulevikus, olles seejuures juba nooruses eeskuju saanud ja motivatsiooni ammutanud oma isalt ja kehalise kasvatuse õpetajatelt.

Kuidas leiad aega, et osaleda liikumisüritustel? Kas pead tegema siinkohal valikuid, kompromisse?

Ma olen käinud kellast kellani trennides juba lapsepõlvest, mistõttu on nii liikumisürituste kui laiemalt trennide päevakavasse sobitamine minu jaoks tavapärane igapäevaelu osa. Ülebroneerimise vältimiseks kasutan digitaalsel kujul kalendrit, et see oleks mul saadaval mitmes erinevas seadmes. Ma ei ole võtnud endale eesmärgiks osaleda kõigil pakutavatel üritustel, vaid mul on välja kujunenud paar kindlat üritust, kus tahan osaleda iga-aastaselt ja mille märgin endale kalendrisse alati ära. Kalendriaasta lõpus panen kalendrisse kirja oma juba traditsiooniks kujunenud üritused ja jooksvalt lisan küsimärkidega juurde üritusi, mis on silma jäänud, kuid mis esiti kalendrisse ei sobitu. Üritan ikka leida midagi sellist, kus varem pole käinud või kus ammu pole käinud, et näha erinevaid üritusi ja ka erinevaid distsipliine ja alasid või lihtsalt taasavastada vana.

Ilmselgelt on vaja teha valikuid või kompromisse – üritused on vaja kokku sobitada kogu muu eluga. Ma ei pea vajalikuks osaleda kõikvõimalikel üritustel, kuivõrd ma liigun eelkõige iseenda pärast, mitte üritusel osalemise nimel. Ei saa salata, mulle meeldib spordiüritustega kaasnev melu ja eneseületamine, kuid siiski jääb iga aasta mitu üritust valikust välja, sest ka “ei” tuleb osata öelda. Kui mul on näiteks mitu üritust samal päeval ja ükski neist ei kuulu traditsiooniliste ürituste hulka, siis valin puhtalt subjektiivselt selle järgi, mis endale põnevam tundub. Ja nii mõnigi kord jätan kõik liikumisüritused valikust välja, kuivõrd sport ei peaks olema elu, vaid elu osa. Ka “mitte”liikumisürituste tähtsust ei saa alahinnata.

Kuid alati ei pea ütlema “ei” ka siis, kui üritused langevad järjestikustele päevadele või ka samale päevale. Näiteks aastal 2017 jooksin ühel maikuu laupäeval Soome pealinnas poolmaratoni, ööbisin Tallinna lähistel möbleerimata korteris põrandale visatud madratsi peal ja pühapäeval osalesin Narvas Vägilase jooksul. 2025. aastal jooksin keskpäeval Tartu Valla Jooksusarja ürituse raames 17 km tiiru ümber järve, käisin duši all, panin ülikonna selga ja lipsu ette ja suundusin abielu registreerima. Käesoleval aastal on mul juba ette teada kaks laupäeva, kus keskpäeval osalen jooksuüritusel ja teen jalgadega tööd ning õhtupoolikul panen ülikonna selga ja lipsu ette ja töötan suuga.

Kas Sinu elus on olnud perioodi, kus liikumine on jäänud tagaplaanile? Kuidas jõudsid selleni tagasi?

Nagu paljud asjad siin elus käivad lainetena, on ka liikumist elus kord vähem, kord rohkem. Nii on ka minul neid perioode on olnud rohkem kui üks. Ka põhjused on olnud erinevad – on olnud füüsilisi piiranguid, on olnud keskkonnast tingitud piiranguid, kuid on olnud ka hästi lihtsalt öeldes laiskust. Tõsisemate vigastuste perioodidel, mis viisid mind liikumisest eemale mitmeks kuuks, sai mulle selgeks, kui suur privileeg on võimalus liikuda. Kogemus, kus esiti ainuüksi hommikul voodist kohvimasinani jõudmine nõudis eneseületust, ning karkudel läbi lumesopa kvartaliringi tegemine oli vaat et suuremgi eneseületus, andis mulle juurde motivatsiooni nautida liikumist nii kaua kuniks mul seda võimalust antud on. Laiskusperioodidest on mind välja aidanud välise ja sisemise motivatsiooni koosmõju. Näiteks kui aastaid tagasi sünnipäevalauas istudes juhiti mu tähelepanu sellele, et aasta varem selga istunud päevasärk on juba ultra slim, ning mõni aeg hiljem avastasin pulmatseremooniale minnes, et mu lemmikud viigipüksid samuti ultra slim, siis praktilise loomuga inimesena leidsin ma, et uue riidekapi sisu soetamise asemel tuleb hoopis kriitilise pilguga külmkapi sisu üle kontrollida.

Elu esimene rogain – mis andis tõuke osalemiseks, mis hirme või ootamatusi tuli ette? Kas mäletad, millal, kus see oli?

Olles osaga Seiklushundist tuttav juba asutamiseelsest perioodist, olen olnud ka ürituste valikuga kursis juba hundi ajaarvamise algusaegadest saadik. Esimestest üritustest mäletan endaga seonduvalt vaid piinlikke hetki, kus mulle edastati ürituse kutse, millele ma reageerisin ebalevalt ja kinnitasin, et mina kindlasti ei suuda. See päädis sellega, et paari aasta vältel sain ma Seiklushundi üritustel kirja täpselt null osaluskorda. Õnneks visa hunt ei andnud järele ja hundiarhiiv tuletas mulle meelde, et alustasin tasa ja targu – esmalt päevakud, siis Vägilase jooks ja seejärel juba rogainid. Lisaks ka püsirajad, jõulurajad, Trailhunt, ja vabatahtlikuna ürituse korraldamisel abistav töö.

Nii hundiarhiiv kui minu arhiiv kinnitavad, et minu esimene rogain toimus 2018. aasta kevadel Tartus. Tolleaegse jooksu GPS-kaarti ja üht kõvakettalt leitud pilti kõrvutades meenub, kuidas talv oli värskelt lõppenud, mistõttu oli looduses nii puhast asfalti kui lund kui pori ning olles ise värskelt käinud treeningjooksudel ka Emajõe ääres, teadsin, et sealsed rajad on läbitavad pigem kuiva jalaga. Nii me läksimegi alguses Emajõe äärde, et esmalt läbida pehmem maastik ja seejärel linna vahel kuival asfaltil juba tempot teha. Küll aga sai meile üsna ruttu selgeks, et rogaini rada ei kulge ainult mööda põhilisi jooksuradu, mistõttu jalgade kuivus sai kõrvaldatud juba esimestel kilomeetritel.

Mida kavalat tasub süüa rogainil, mis aitavad neid tunde mööda saata? Kas on mõni veider või põnev asi, mille järgi isu tuleb?

Pikematel üritustel läheb mul kõht küll väga tühjaks, kuid mul ei ole tekkinud ühegi kindla asja isu. Minu puhul on asi hoopis vastupidi – mul läheb küll kõht lõpuks tühjaks, kuid mul ei tule ka meeletut söögiisu peale. Minul tekib üldiselt janu ja nii meeldib mulle pärast üritust hoopis esmalt juua mineraalvett. Mõne aja möödudes on keha valmis vastu võtma ka toekamat toitu, kuid midagi põnevat ega kindlat minu menüüs ei ole.

Mida ütleksid inimesele, kes kaalub rogainile tulemist? Miks seda tasub proovida?

Kuivõrd ma olen osalenud nii joostes kui jalutades, nii üksi kui mitmekesi, saan ma kinnitada, et rogainil on põnevust nii kiirel nautijal kui ka rahulikul nautijal. Rogain viib avastama paiku ja radu, mida muidu ei pruugi külastadagi, ja seda ka neis kohtades, kus on varemgi korduvalt käidud. Lisaks füüsisele saab ergutatud ka vaim ning sotsiaalsemad leiavad võimaluse jagada melu nii rajal kui pärast lõpetamist.