Saame tuttavaks: perekond Blumberg

Pea igal päevakul saabub meie laua juurde mõni inimene küsimusega: “Mis teil siin toimub?”
Tihtipeale sellega asi piirdubki, kuid on ka neid, kes kohe haaravad härjal sarvist ja proovivad läbi või tulevad järgmisele päevakule. Seda pealehakkamist oli näha ka perekond Blumbergide poolt.
Kui te küsite, mitu korda me selle perekonnanime tulemustesse valesti oleme kirjutanud algusaegadel, siis KORDUVALT. Nüüd aga teab meist igaüks juba kaugelt, et Blumbergid tulevad ja kellelegi pole enam küsimust, kuidas nende nimed kirjutada. Kohal on nad küll praktiliselt alati ja kogu perega! Nagu pereema Kadi jagatud vastustestki selgub, siis nad mitte lihtsalt ei osale, vaid võtavad alati ka selle kõige pikema raja. Kas päevakud võivad tõesti olla koht, kus veeta ühiselt kvaliteetaega perega? Nii see paistab!

Lemmikum viis liikumiseks.
Matkamine, orienteerumine, ujumine, uisutamine.

Alad, millega oled tegelenud (kui oled).
Erinevatel eluetappidel on olnud erinevad eelistused ja võimalused liikumiseks – rahulikud pikad kõnnitiirud, vesivõimlemine, ujumine, matkamine, orienteerumine. 

Miks liigud.
Liikumine on minu jaoks sama oluline ja loogiline päeva osa kui söömine või magamine. Ilma ei saa lihtsalt! Peale liikumist on keha lõõgastunud, mõtted selged ja närvisüsteem rahulik.

Kuidas leiad aega, et osaleda liikumisüritustel? Kas pead tegema siinkohal valikuid, kompromisse?
Kui liikumisüritused on tulekul, siis need panen prioriteedina kalendrisse kirja ning muud tegevused-tööd sätin muudele hetkedele või tühistan. Kompromissid teen alati liikumisürituste kasuks, sest kui ise ennast ei vali, kes teine siis? 

Kas Sinu elus on olnud perioodi, kus liikumine on jäänud tahaplaanile? Kuidas jõudsid selleni tagasi?
Ühel või teisel viisil olen alati püüdnud leida võimaluse liikumiseks. 

Räägi oma esimesest üritustest meiega. Kas oli mingeid hirme, küsimusi, tundeid? Kuidas meieni jõudsid?
Me oleme alati armastanud koos perega ühiseid aktiivseid tegevusi. Niisiis oli aasta 2020 ja mõtlesime, et tahaks lisaks meie tavalistele liikumistele midagi uut ja põnevat juurde. Ja nagu elus kipub olema – küsi ja Sulle antakse! Sattusime Tartus oma esimesele Seiklushundi päevakule Karlovas. Läksime kohe uudistama ja selgus, et tegu on orienteerumisega. Meie senised mälestused ja kogemused orienteerumisest jäid kaugesse kooliaega..
Minu jaoks oli kooliajal orienteerumine arusaamatu. Sain kaardi kätte ja lugeda ma seda tol ajal ei osanud. Selgitustest aru ei saanud, seega jooksin tegelikult sihitult või teiste järgi ringi ja heal juhul sain mõne punkti kätte ka. Otsustasime siis abikaasaga orienteerumisele uue võimaluse anda, sest ise me ju soovisime midagi uut ja põnevat! Võtsime kohe kõige pikema raja ning vapralt me orienteeruma ka asusime. Kuna Karlova on meie kõige kodusem linnaosa, siis tänu sellele ei olnud kaardi lugemine nii keeruline kui lapsepõlves. Punktid said üles leitud, tuju oli ülev, lapsed said finišis pulgakommi – kõik olime õnnelikud! Polnud raske otsustada, et sellest saabki meie pere uus ühine aktiivne tegevus.

Kas on midagi väikest, spetsiifilist, mis hoiab Sind käimas meie üritustel?
Kindlasti emotsioon! Meie oleme kohal iga ilmaga ja peale meie on seal veel nii palju ägedaid inimesi, kes kõik tulevad nautima liikumist ja uute kohtade avastamist. Mõnikord, kui ilm on eriti raju (meeletu vihmasadu või lumetuisk terve päevaku ajal), siis see ühtsustunne koos teiste orienteerujatega annab nii palju jõudu! Jagatud naeratused läbi vihmasaju või lõbusad teretused, endal silmad ja suu lund täis – sellest ei loobuks mingi hinnaga!

Lisaks loomulikult kaasneb orienteerumisega võimalus käia kohtades, kuhu niisama ehk ei sattuks. Kui näiteks kõnnid Supilinnas ja vaatad igatsevalt nende müstiliste tagahoovide poole ja mõtled, mis seal küll on, siis orienteerumiskaardiga on sul nagu VIP pääse igale poole. Oleme aastatega avastanud nii palju toredaid kohti, millest muidu polnud meil aimugi! 

Kuidas saate kogu pere liikuma? Kuidas pisikesed peavad vastu rogainidel?
Kuna meie pere elustiil on aktiivne, siis lapsed on kasvanud selle sees ja nad ei teagi, mismoodi oleks mitte liikuda. Kui me Seiklushundi päevakutega alustasime 2020. aastal, siis väiksem laps sai väsimuse korral veel issi kukile puhkama ja kaarti lugema minna. Kuna me võtame alati kõige pikema raja ja mingil hetkel alustasime ka rogainidega, siis laste jaoks on meie orienteerumised pigem nagu pikk lõbus seiklus. Siiski on meil alati kaasas laste jaoks mingi toitev näks (seemneleib, pähklid, juust, porgand vms) ja rogainide puhul on hommikul alati söögiks midagi toitvat, mida lapsed fännavad (täistera kaerahelbepuder või omlett nt). Kiireks süsivesikuks on muidugi ka SOS komm taskus varuks. Niimoodi oleme peaaegu kõige ootamatu vastu varustatud ja pole üleliigset stressi, et mis siis, kui lapsed väsivad või tuju läheb alla.
Meie pere jaoks tähendab orienteerumispäevak ja rogain mõnusat kvaliteetaega, mida kõik ühtmoodi naudivad. Seega pole meie jaoks küsimus KAS me läheme, vaid MILLAL juba uus hooaeg algab?!