Seiklusspordi MM, Korsika, 2026, blogipostitus
Seiklusspordi MM, Korsika saar, 2026
159 h, 590 km, 19 000 m tõusu ja langust, ca 11 h und.
Proovime lühidalt kokku võtta… eks ole…
Kui rääkida strateegiast, siis Andris oli meil kindlasti see mastermind ning temalt tulid erinevad ideed alati. Meie eesmärk oli võtta rahulikult, hoida jalgu, sest me kõik (mehed vähemalt) kartsime nii pikkade (2 × 30 h+) trekkide puhul, et jalad lähevad villi ja katki ning lõpuks ei liigu me kusagile. Lisaks trekkidele tuli ka ju packraftis päris palju jalgel olla, nii et jalgadel olemise osakaal võistlusest oli lõpuks päris suur.
Niisiis start läks sujuvalt, esimene ratas olime vähe aeglasemad teistest, kuid ikkagi liikusime ning kusagile kiiret meil veel ei olnud. Nägin kõrvalt, kuidas murti näiteks käiguvaheti ära kohe esimesel laskumisel rapsimisega, mis pani eriti vagalt tegutsema.
Esimene packraft läks muidu kenasti, kuid olime liiga tublid vee peal püsima. Ei mõelnud üldse, et võiks minna lõigetele ning vahetusalasse jõudes nägime, et ACE on 1 h ees, mis tegi meele veidi mõrudaks küll. Etapi keskel olime alles koos olnud ju… Mis seal ikka. Edasi kajakiga merele, mis oli üks tuimemaid etappe üldse. Pimedas lihtsalt tõmbad kusagile tundmatusse kaugusesse, aga me liikusime hästi, saime mitu tiimi kätte.
Esimene trekk, pean tunnistama, et kui jalgsi liikuma saime, siis mul lõi korralik uimasus pähe. Tükk aega murdsin pead, et mis see nüüd on. Lõpuks aitas vist kofeiinitablett või siis lihtsalt süües jõudis energia tagasi kehasse. Igatahes korraks olin juba päris mures, kuidas nii uimase peaga kusagile kaugele üldse jõuda võimalik on. Õnneks lahenes ning edasi seda muret polnud. Liikusime stabiilselt, üks korralik ragistamine oli allamäge, kus ka korraks tundus, et siin kaotame, kuid lõpuks tegid kõik seda. Seal oli mul vist üks ohtlikumaid olukordi ka: ronisin mööda jõesängi alla ja oli üks kosekoht ehk üsna sirge sein alla. Teised läksid ringi, kuid mulle tundus, et sealt ikka saab. Lõpuks olin kusagil maa ja kalju vahel rippumas, jalgadele enam kohta ei leidnud, kuhu toetuda. Õnneks Andris tuli ringiga appi ja toetas mind vähe ning sain alla.
Edasi oli kerge kanjon ning siis mäkke minek. Alguses selline võsast puhastatud rada, hoia ainult õiget suunda, kuid siis järsku oli see kadunud. Panime suunaga edasi. Mitu korda kahtlesime, et kas on ikka õige. Andris hoidis küll suunda ja tempot. Või noh, mis tempot seal hoida sai, vahepeal pidi roomama lausa põõsaste alt läbi, et edasi liikuda. Meeletult aeglane ja raske ragistamine. Seljakoti lõhkusin ära. Käed, jalad olid kõik kriime täis. Põlved verised. Jõhker ühesõnaga. Lõpuks, kui me punktini jõudsime, arvasime taas, et no selle valikuga nüüd kukkusime taas rivi lõppu, kuid üks tore kaameramees ütles, et hei, te olete teised pärast ACE-i. Tuju taas üleval, puhastasime jalad ära ja panime tempokalt edasi. Edasi läks kenasti mööda radu, kuid ikka oli päris raske ronimine üles, vesi hakkas otsa saama kohati ehk pidime säästlikumalt tegutsema. Ühest onnist saime lõpuks vett ning siis hakkas ka paduvihm peale. Plaanisime und teha, kuid sellest ei tulnud nüüd lageda taeva all midagi välja. Järgmisest restoranist tellisime endale tummised võikud, koogid ja Cocad. Aitasid kõvasti. Päikeseloojanguks jõudsime tippu ja kaljude vahelt avanes tõeline Corsica is Magic vaade. Unustamatu! Liikusime koos tiimiga 14, kes hoidis head tempot. Mäest alla saime, siis tuli ka orienteerumist rohkem mängu ja nad ei tahtnudki meilt enam eest ära minna, sest said aru, et me navigeerime hästi. Andris tegi täiesti uskumatut tööd ning leidis kõik “lehmarajad” üles kümnete teiste seast ning vahetusalasse jõudsime mõni minut pärast tiimi 14 ehk phmt liidritena. Täitsa ausalt, me ei surunud, võtsime mõistlikult ning see positsioon tuli meile suure üllatusena, kuid võtsime vastu 😀
Vahetusalas tegime ka une, plaanisime 3 h, kuid 2 h pealt läks sagimiseks suures ühistelgis ning panime ka siis minema. Telk oli alt lahti, külm õhk puhus otse näkku ning kõik said köha, nohu, röga sealt külge. Veidi kahtlustame, et see võis ka mingi bakter kusagilt olla, kuid igatahes mul siiani vindub see…
Ratta alguses oli roadbookis kirjas, et peame märke jälgima kuni maanteeni. Me siis jälgisime mingeid kollaseid matkaraja märgistusi, mis viisid meid kusagile mäe otsa tupikusse. Läks tükk aega, et sealt õigesti alla ukerdada ning all põllul nägime korra ka ACE-i, kuigi meie teevalikud läksid taas kiirelt lahku. Algas väga järsk ja palav ratta mäkke lükkamine. Alla sai enamasti sõita, kuid väga tehnilised olid laskumised. Edasine ratas vist suuremaid emotsioone ei tekitanudki peale selle, et lükkad üles ja kohati ka mäest alla. Öösel tegime une. Kusagil metsaervas, taas kõik külmusid, midagi kvaliteetset polnud…
Ratta lõpus hakkas taas vesi otsa lõppema, tahtsime kusagilt kraavist võtta, kuid seal ujusid mingid olendid sees, nii et see jäi meil üldse joomata/puhastamata.
Vahetusalasse jõudes nägime seal phmt kõiki esiotsa tiime, tuju taas tõusis.
Teine kajak oli mõnus, päike, soe, väga läbipaistev vesi ning suurejoonelised vaated. Tõmbasime rahulikult, kuid 400 ja teine prantslaste tiim jäid kohe kaugustesse.
Järgmine vahetusala, ACE tegutses veel seal, tiim 14 oli läinud. Eks vahetusalad olid kõik meil liiga aeglased, kuid seda oli jooksvalt raske muuta. Ees ootas ka pikk trekk, seega pigem sätid kõik kindlalt valmis, sööd, puhastad jalad jne.
Trekk algas mööda jõesängi liikudes ning siis tuli valiku koht. Meie valikut ei näinud ning panime mäkke läbi küla. Otsem variant oli mööda jõge edasi liikuda ning sirgjoones mäkke. Külas täitsime vett ja avastasime teise valikuvariandi ka. Lõi korraks tuju alla küll, et kuidas me nüüd seda otsemat varianti ei näinud, kuid enam polnud midagi teha, tuli mööda seda rada jätkata. Edasi oli korralik otsimise mäng. Rada phmt polnud, olid laotud vaid kivikestest väikesed tornikesed, mis pidid siis rada tähistama ja mida mööda me mäkke liikusime. Tunde lihtsalt otsid neid ja ronid. Kui lõpuks üles punkti saime, oli taas tunne, et siia läks hulk aega, kuid siis saabus just ka teine prantsuse tiim, kes vahetusalas ka oli olnud, ning saime aru, et okei, kõige hullem polnudki. Lõpuks vist paar h ikkagi kadus sinna, kuid suures plaanis oli ok. Edasi oli mööda radu minek ja olukord muutus uniseks. Tahtsime mägihütti ära suruda, et seal mehitatud punktis unekaarti kasutada ja soojas majas magada. Korraks tegime 15 min raja serval und, raske öelda, palju see lõpuks aitas. Ärkad külmast värisedes üles ja proovid lihtsalt kohe edasi liikuda…
Lauril läks siin lõpp eriti raskeks ja ma pidin päris palju togima teda, et ta ikka edasi liiguks ja seistes magama ei jääks. Lõpuks hütti jõudes olid 400 Team ja ACE seal ees magamas. Tundus soe, viskasime põrandale taas oma bivy-kottidesse, kuid taaskord lõpuks kõik külmusid ning kolmas ebakvaliteetne uni jutti. Ärkasime, vaidlesime veidi, et kas kohe liikuda või oodata 15 min, et saaksime järgmise 30 min und ka “ära kasutatud” unekaardil. Mu arvamus jäi seekord peale ning panime rahulikult asjad valmis. Kui me juba olime järgmisest poolest tunnist 10–15 min “ära raisanud”, siis ma arvasin, et peaksime ikkagi selle aja lõpuni olema, muidu oleks täitsa maha visatud see aeg…
Ronimisvarustus selga ning mäkke. Via ferrata stiilis sai kaljudel turnida ning siis üks suurem laskumine tehtud. Edasi järgmisesse mäkke ning kui me phmt tipus olime, tuli korraldajaonu vastu ja ütles, et liiga ohtlik, cancel ning tagasi sama teed alla. Me olime alguses veidi jahmunud, et punktid ju nii lähedal, äkki saame ikka need ära võtta enne, kuid ta lohutas, et kuna me nii lähedal oleme, siis saame need siiski kirja, ta ütleb korraldajatele edasi. Laskusime siis tagasi hütti, ronimisvarustus seljast ning mööda radu vaikselt Korsika kõrgeima tipu suunas.
Üks korralik astumine, esmalt allamäge ning siis ronid ja ronid ja ronid. Pean veel tunnistama, et juba esimesel trekil jäi mul parem põlv üsna haigeks, nii et pingutust oli omajagu, et mäest alla saada. Ibukad aitasid vahepeal. Tipp tehtud, sirgjoones alla mööda kiviseid laskumisi.
Enne mehitatud punkti läks Lauril taas raskeks, kohati jalad enam ei allunud kehale, kuid ta siiski liikus ning vahetusalas saime magama. Esimene korralikum uni. Kuna meil korraks läks võistlustuhin juba ära, siis meil isegi ei olnud vahet enam, kaua magame. Peaasi, et Lauri saaks korralikult välja puhatud ning saaksime edasi ikka liikuda. Üle 3 h vist lõpuks olime seal toas. Jalad kõigil üsna piiri peal juba villidega jms. Edasi tuli üks mõnus kanjoni etapp. Andris oli väga õhukese kalipsoga, pigem külmus 😀 Me olime kuivakatega ning meil väga mõnus. Sõrmede jõud ja haardetugevus olid üsna minimaalsed selleks hetkeks ning köitega laskumine kusagilt koskedest nõudis päris head pingutust. Samas seiklust jagus ning peletas und ka hästi, kui kusagil köiega laskud ning kosest vesi pähe kukub.
Lõppes see pika liikumisega mööda jõesängi. See lihtsalt ei tahtnudki lõppeda ja jätkuvalt oli meil arusaamatu, et kui palju jõest kõrval me võime liikuda. Et kui mõne raja leiame, kas siis sinna võime minna. Ehk siis kohati oli rajaraamat veidi segadust tekitav ja ebatäpne…
Edasi oli packraft, vahetusala taas venis… Packraftiga istusime rohkem kinni, kui edasi liikusime. Lõpuni väga head tehnikat ei saanudki, et kuidas võimalikult kiirelt kivide pealt minema saaks, ning pigem olime teistest tiimidest aeglasemad. Paar päris mõnusat kärestikku oli sellel etapil. Sõitsime ka kõik läbi, kuigi oli variant ka ümber kanda. Ümber käisid ka mõlemad meie paadid vähemalt korra, kuid see packraft suht tuim tükk, et sellega saab igast tsirkust teha ja liialt midagi põdema ei pea.
Edasi tuli ratas. Otse mäkke. Vahetusalas oli kõigil hea olla, kohustuslikud unetunnid olid ka täis, et veel ei mõelnud rohkemale unele. Finiš enam liiga kaugel ka ei tundunud. Kuid mäkke rassimine tõi kõigile kohe suure une peale. Enne tippu otsustasime kusagil külakeses taas 10 min teha asfaltil. Ning muidugi, taaskord külmusime. Aga kuna rada aina keris mäkke, siis saime sooja kiirelt sisse ning nüüd oli taas Andrise kord särada navigeerimisega. Punktid lausa iseenesest jõudsid meieni ning saime mitu tiimi kätte ja jätsime ka selja taha.
Eelviimane vahetusala. Üritasime kiiresti tegutseda ja trekile saada. Ei olnud enam palju jäänud. Unega oli veel ok. Söögid sisse ja rajale. Paar h liigutud ning muidugi oli enamikul uni taas peal. Tegime 15 min teeservas taas. Kõige hullem polnud, kuid ma pole kindel, kui palju see taaskord aitas. Midagi ikka vast. Isegi Anita hakkas siin kurtma, et ta lootis unele vahetusalas ja see ei tundu väga jätkusuutlik. Aga liikusime edasi, etapi esimene pool oli lihtne, mööda rannaäärseid traile, lihtsalt liigu ja korja punkte. Hakkas ka sadama veidi, mis lõpetas meie unejutud ära, vihmaga sa lihtsalt ei viska põõsa alla enam… Kuid siis tuli rajameistri geniaalsus mängu. Lihtsatele punktidele oli järsku lisatud kaks tükki mäe otsas, võsas. Esimene oli lihtsam veel (eriti valges nagu me seal olime), kuid teine oli paras pähkel. Seal otsustati ka võistluse võitja ära… Me üritasime leida kaardil oleva raja, et punkti jõuda. Pärast mõningast otsimist ja rajavalikute osas vaidlemist ka leidsime, kuid see oli väga vana rada ning ikkagi korralik ragistamine. Õnneks suund oli õige ning abiks pigem ikka. Kui punkti kätte saime, möödusime kohe ka tiimist nr 62, Lozere. Andris ütles, et nad on Prantsusmaa üks tugevamaid satse ning saime aru, et top 5 on nüüd meie. Neil oli uni ja jalad tuksis. Nagu paljudel… Üritasime tempot peal hoida, sest kusagil ees pidi veel olema Subaru Team, kellega meil oli õnneks ajaline edu ära jäänud köieülesande osas, kuid reaalselt vahet me ju ei teadnud. Taaskord olid mõned kergemad punktid, kuniks etapi lõpus pidi turnima suurematel kaljudel ning ka ühe väiksema mäe otsa ronima. Taga jälitajaid olid ka ikka tulemas ning lagedatel saime vahet hinnata. Eelviimast punkti võttes tuli metsik äikesetorm peale. Vihma sadas horisontaalselt, hetkega olime kõik läbimärjad. Kõik rajakesed olid muutunud ojadeks. Metsik loodus! Liikusime nüüd jooksusammul, et saaksime viimase punkti ja kiirelt vahetusalasse varju. Olime kindlad, et viimane packraft sellistes oludes ei toimu ning peame veel mõned tunnid jalgadel veetma. Mis seal ikka, peaasi, et lõpuks finišisse saab. Sinna ju lootsime ööpäev tagasi juba jõuda…
Vahetusalas kohtunik Petri Forsman küsis stiilis, et kas me ei tahagi vee peale minna? Me küsisime, et päriselt, sellise ilmaga? Ta ütles, et jah, nemad lubavad. Eluvaim tuli taas rohkem sisse, eriti kuna Subaru Team ka tegutses seal veel, ehk meil lausa 4. koht oli nüüd peaaegu olemas. Kuivakad selga, packrafti varustus kaasa ja merele. Vee äärde jõudes oli üks kaunemaid vaatepilte üldse. Kõrval vikerkaar, päike hakkas loojuma, meri oli täiesti sile phmt. Ebareaalne, kui kiiresti olud muutusid. Viskasime Subaru tiimiga nalja, me laenasime neile enda elektripumpa, nemad käsipumpa, et saaksime viimasegi rõhu paati sisse panna, ja läksime 4. kohal veele. Alguse tõmbamine oli rahulik, kuulasime muusikat kõlaritest ning Lauri ja Andris suht magasid juba. Ühel hetkel hakkas aga ees üks vilkuv tuluke paistma. Ei saanud täpselt aru ka, sest oli juba pimedaks läinud ning taustal säras ka linnatulede meri. Ühel hetkel Andris ütles, et Petri oli öelnud talle, et kui me kiirelt tegutseme, siis saame äkki isegi 3. koha kätte. Ma küsisin, et miks ta varem seda ei öelnud 😀 Igatahes tempo natukene tõusis, kuigi jätkuvalt oli raske aru saada, kui kaugel nad ikkagi on ning kas see tuluke üldse on nende oma. Vee peal olles oli kohustuslik, et glow stickid põlesid ning strobo light (vilkuv lamp) põleks.
Hakkas viimane punkt lähenema ning nüüd nägime ka nende pealampe. Miskipärast kohmitsesid nad seal tükk aega, kuigi punkt oli väga lihtsas kohas. Nüüd saime aru, panna on vaja! Mingi 4 min oli veel vahe. Nad märkasid ka meid, kuid vist liialt veel ei muretsenud. Me saime punkti kiirelt kätte ja läks tõmbamiseks. Keegi enam ei maganud, lihtsalt jõhker andmine.
Pakun, et mingi 500 m enne lõppu jõudsime neile kõrvale. Kui nad järsku meid enda kõrval märkasid, hüppasid nad paadis püsti ja läks ka nende poolt panemiseks. Lihtsalt vajutad, nii kuis tuleb. Neli paati kõrvuti phmt ühes rivis. Vahepeal läks meie paat ka vastasvõistkonna paadiga kokku, aerud käisid kokku. Vabandasime, sest mõlemalt poolt vajusid teised paadid ka meile otsa ning kütsime edasi. Kütad, vaatad teisele tiimile otsa, nemad kütavad, naerad, nemad naeratavad ja kütad edasi. Finišijoont oli ka väga raske märgata selles tuledemeres, kuid läbi ime oli meil suund õige. Lõpuks jõudsime randa, ütlesin Laurile, et tõmbaks meie paadi üle joone, ma jäin teist paati ootama, et saaks kohe sikutama hakata. Meie paat oli küll vett täis sellest kühveldamisest ja Lauri vaevu liikus sellega. Meie õnneks oli meil sirgem maa kaare all ning juhuslikult blokeerisime ka vastasvõistkonna enda paatidega nii ära. Saime üle joone ning kukkusime lihtsalt liivale. Pulss laes, tunne muidugi ülev. Läks mõni minut aega, et kosuda ning hakkasin siis Silverit otsima. Mõtlesin kohe, et siin peab viigi tegema või siis anname kolmanda koha vastastele. Nemad väärisid seda kindlasti rohkem (vähemalt sel hetkel tundsin seda).
Aus olla, siis ega me viimasel packraftil selle max 300 m kaldajoone hoidmisest liialt kinni ei pidanud, pimedas raske aru saada ning veits oli suva juba ka sellel viimasel etapil. Ehk siis veidi julmalt me tagant tulime seda kolmandat kohta napsama. Lisaks oli tiim 14 pidanud 30 min ootama tormi lõppu, enne kui merele sai. Muidugi, neil oli võimalus kohe ka trekile minna, ehk siis see niivõrd isegi ei olnud lõpuks määrav. Lisaks nad tunnistasid ka ise, et nad liikusid ikka väga rahulikult, unelevalt, jutustades viimasel etapil. Ei arvanud üldse, et keegi tagant võiks tulla ning mõtlesid juba finišijoonele. Igatahes Silverit ei leidnud, et temaga nõu pidada, aga seal oli ARWS-i juht Heidi. Ütlesin Heidile, et peaks viik olema vähemalt. Ta ütles, et kui nii soovime, siis arutame korraldajatega ning teise tiimiga läbi ning nii see jäigi.
Kuidas siis kokku võtta? Maailma kolmas, kõlab päris hästi. Natukene isegi liiga hästi, arvestades, et meil oli omajagu tagasilööke, seisakuid. Lõpuks tõi edu see, et olime alguses säästlikult liikunud ning viimased etapid, kui kõik teised unelesid ja olid väsinud, suutsime siiski tempokalt liikuda ning tiime järjest noppida. Võistlus läks omajagu pikemaks (+30 h) ning ilmselt ka see oli lõpuks meile kasulik. Üleval korrusel on meil kõik korras ja treenitud, suutsime vaimselt vastu pidada kannatamisele ja võistluse venimisele. Head meelt teeb ka see, et ega võitjadki liiga kaugele ei jäänud. Kui sellise tulemuse ära teed ning näed, kui lähedal tegelikult võit võib olla, siis on taaskord mingisugune mull lõhutud enda ümber ning enam ei tundu miski võimatu, vähemalt sellel spordialal. Sama on ka võistluse pikkuse osas. Aastatega on mullid lõhutud (10 h kõige pikem, 24 h kõige pikem, 48 h kõige pikem, 72 h kõige pikem, 100 h on nüüd küll max ja ups, 156 h järsku), lihtsalt tuleb samm sammu haaval edasi liikuda ning lõpuks on kõik võimalik. Sama on ka sellise võistluse puhul. Võtad ühe kontrollpunkti kaupa, ühe etapi kaupa, lõpuks saadki terve raja kokku. Pole mõtet kohe alguses mõelda, kui kaugel finiš on. Samamoodi tuleb ju ka igapäevaseid probleeme või väljakutseid lahendada. Tükeldad need väiksemateks osadeks ning töötad järjest ühe kaupa kõik läbi. Lihtne, teoorias ning ka praktikas, kui lõpuks need asjad läbi teinud oled.
Nii naljakas, kui see ka pole, siis füüsiliselt on olnud ka raskemaid võistlusi mul. Ma ei tea, kas asi oli selles, et märtsis sai Uus-Meremaal 156 h tehtud, mis ka venis, mis oli mu jalgadele väga jõhker ja valus ning mis oli siis heaks trenniks. Või siis lihtsalt juulis Expedition Estonia 24 h, peale seda Taanis EM 35 h ning mõned spetsiaalsed trennid otsa viisid mind piisavalt heasse vormi. Taastumine on läinud suures pildis keha osas normaalselt. Und on veel palju vaja. Rögast ja köhast on vaja jagu saada. Vaimselt on olnud pigem raske. Võistlusel sa oled täiesti hetkes, pea tühi, mõtled ja teed ainult seda, mida vaja. Peale võistlust mõnus high, poodiumil siiski, tehtud, saavutatud. Aga siis tuleb ju igapäevane elu taas peale. Võistluse high asendub hoopis kerge masendusega, kogu väsimus jõuab kohale, vaja on tavapärane rütm taas kätte saada.
Kuid eks seegi ole osa mängust, kõik käib lainetena.
Mis edasi? Raske öelda. Unistusi on palju, on olnud aastaid. Vaja nüüd veelgi rohkem nende nimel tegutsema asuda ja loodetavasti saame seigelda veel omajagu. Ning isegi kui ei saa, siis ma olen üritanud nautida igat võistlust ja hetke aina rohkem ja rohkem. Olen üritanud endale teadvustada, et see on puhas privileeg, et ma selliseid asju teha saan ning kunagi ei tea, milline võistlus jääb viimaseks. Ma loodan muidugi, et neid seiklusi tuleb veel kindlasti. Lõpetuseks ütleks, et keha liigutamine on mõnusaim asi üldse ning ka meie väikeses Eestis on selleks lõpmatu palju võimalusi. Mulle piisab oma kodu kruusateel jooksmisest ka, et enda laks kätte saada. Kõik on lõpuks peas kinni. Ei pea Korsika mägedes selleks turnima, et mingisugust rahulolu tunda. Leidke ja tehke igapäevaseid väikesi seiklusi, liigutamisi ning kõik ongi palju parem!
