KP3

EST:

Wissen Sie, Puusilla ots, praegune Vabadussild

Raamatus „Koolitüdrukuna Tartus 1901–1904“ kirjutab Hella Wuolijoki:

„Toomemäelt vaatavad sünged gooti stiilis Toomkiriku varemed üle vanalinna telliskivikatuste viljakat, avali Tartumaad, mis teisel pool jõge laiub nii kaugele kui silm ulatab. /…/ Toomemäe jalamil väikeste majade ja kitsaste tänavate vahel asetses ülikool ja Toomkiriku varemeis ülikooli raamatukogu. Õilsamat kohta sellisele raamatukogule ei saakski olla. Mäletan, kuidas mu põlved aukartusest värisesid, kui kooliajal esmakordselt selle ukse avasin. Ma pole kunagi hiljem, isegi mitte Oxfordi ega Cambridge’i ajalooliste võlvide all tundnud nii lähedalt keskaja hingust kui Tartu Toomkiriku raamatukogu päratult suurtes aknaorvades, kus nagu päeva ajal arvad nägevat musta hõlstiga munka või krookkaelusega õpetlast skolastikasse süüvimas. Kes küll poleks neis varemeis kummitusi näinud … /…/ Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja oli Masing, kelle hüüdnimeks oli „Wissen Sie“ (eesti keeles „Kas teate?“), sest peaaegu iga kolmas sõna tema suus oli „wissen Sie“, ükskõik millest ta ka rääkis. Õigupoolest ei tundnud keegi täielikult Wissen Sie lugu. Teati vaid, et ta elas kusagil Puusilla läheduses ühes vanas majas, kust ta igal hommikul tuli Toomemäele raamatukogusse, ja sealt läks ta õhtul koju. /…/ Siis need uulitsapoisid! Nad ootasid Wissen Sie tulekut igal hommikul Puusilla ümbruses ja saatsid ta alati pidulikus rongkäigus raamatukoguni. Wissen Sie käis keppi keerutades, sooja ilmaga oma pikas bonjour’is ja külma ilmaga vanas, kulunud rohekas palitus, aga olgu ilm missugune tahes, alati ripnes tal mõnest taskust, käisest või püksisäärest välja mõni kahtlane valge pael või taskurätik. Väikesed poisid käisid hõisates ja lauldes tal järel: „Wissen Sie mit Fitzelband“, mille eestikeelne variant on nii rabav, et parem on, kui seda ei korda. Siis suundus rongkäik üles Toomemäele raamatukogu ukseni, Wissen Sie põrnitses poisse aeg-ajalt kurjalt ja ähvardas neid kepiga. Õhtupoolikul, kui ta raamatukogust minema läks, oli kamp teda jälle ootamas, olgu ilm milline tahes. Kuid ühel hommikul jalutuskäigult tulles märkasin Wissen Sie’d tulevat oma majast ja minevat Puusilla poole. Ja mida ta tegi? Ta kinnitas hoolikalt nööpnõelaga taskurätiku oma bonjour’i taskust välja rippuma, ise ringi vahtides, kustpoolt tema poisteparv välja ilmub.“

H. Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus 1901–1904. Tõlkinud Linda Viiding. Tallinn: Eesti Raamat, 1995; https://www.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=17da63f9459548d9a423d78c7b4ed4b5&fbclid=IwAR0I76nXhcL1QMBEqb69Y6pL7wtSP1aYfOi5XPIuA8aroU1NsFUpWhr2Yco

ENG:

Wissen Sie, end of the wooden bridge, now the Freedom Bridge

At the end of the wooden bridge, in the Holm neighbourhood that was destroyed in World War II, lived the legendary librarian Karl Masing (1841–1912), who was known under the nickname Wissen Sie. “No matter what he was talking about, every third word he said was “wissen Sie” (“you know” in German),” the author Hella Wuolijoki vividly described him in her memoir “Koolitüdrukuna Tartus 1901–1904” (“As a schoolgirl in Tartu 1901–1904”).

H. Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus 1901–1904. Tõlkinud Linda Viiding. Tallinn: Eesti Raamat, 1995; https://www.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=17da63f9459548d9a423d78c7b4ed4b5&fbclid=IwAR0I76nXhcL1QMBEqb69Y6pL7wtSP1aYfOi5XPIuA8aroU1NsFUpWhr2Yco