KP 10
EST:
Ülikooli 18a haldushoone
Praeguse kolmekordse hoone püstitas Stackelbergide aadlipere 1855. aastal, mil ehitati kokku kaks ühekordset kivimaja. Hiljem kuulus maja Ungern-Sternbergide aadliperele ja Väikesele Gildile ehk Antoniuse Gildile. 1920. aastal Eesti Vabariigis seisuslikud ühendused kaotati ja hoone riigistati ning seejärel tegutses siin Tartu tööstuspank. Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal anti hoone ülikoolile ja kuni 1950. aastate lõpuni oli siin muu hulgas ülikooli ajutine tütarlaste internaat.
1959.–1964. aastal tegutses siin ülikooli arvutuskeskus, kuhu seati üles Eesti kõige esimene arvuti URAL1. Lisaks asus 1961. aastal majja biofüüsika labor. Siiski oli hoone 1960. aastatest alates tuntud eeskätt kui keeltemaja, kuna siin paiknes mitu filoloogiakateedrit. Pärast filoloogide ja biofüüsikute lahkumist 1999. aastal paigutati hoonesse ülikooli hanke-, kinnisvara- ja infotehnoloogia osakond ning kantselei. Tänavu läbib Ülikooli 18a maja renoveerimiskuuri ning seejärel kolivad siia grandikeskus, kantselei ning õppimis- ja õpetamiskeskus.
Intrielu koos Ellen Niiduga (neiuna Hiiob) 1940. aastate teises pooles iseloomustab värvikalt hilisem elupõline kirjastustöötaja Evi Puskar, kes sattus köögis vastamisi ehmunud närilisega:
„Rott oli paaniliselt minu juurde jooksnud, mu riietest kinni haaranud ja rühkis kribinalkrabinal ülespoole. Ja juba olidki tema teravad hambad minu uudishimulikult langetatud ninast vaid vaksa kaugusel ning me vahtisime teineteisega tõtt. […] Täbara olukorra lahendas ja minu väärt nina päästis juhuslikult köögis viibiv noor poetess Ellen. Sportlasliku tarmukusega haaras ta puuhalu ja tabas hetke, mil näljane ja pliidikuumast kohkunud rott, kelle ma oma rinnalt maha olin jõudnud raputada, põrandal viivuks orientatsiooni kaotas ning liikumatult püsis. Seejärel sättis Ellen roti korjuse puuhalgudest lautsile ja kandis majast välja, prügikasti.“
ENG:
Ülikooli 18a administrative building
This now three-storey building was constructed by the Stackelberg family from two one-storey stone houses in 1855. The house later belonged to the Ungern-Sternberg family and then the Antonius Guild. In the new Republic of Estonia, the building lost its noble links in 1920. It was nationalised and then became the home of the Tartu Business Bank. At the start of the Soviet occupation in 1940, the building was granted to the university. Until the end of the 1950s, it served (among other things) as the university’s temporary women’s dormitory.
From 1959–1964, it was home to the university’s computer centre and the location of Estonia’s first computer, URAL1. In addition, a biophysics laboratory was set up here in 1961. From the 1960s onwards, the building was mostly known as a home to languages, as it housed several philology chairs. After the philologists and biophysicists left in 1999, the building was occupied by the university’s Procurement, Estates, Information Technology and Administrative Offices. This year, Ülikooli 18a is set to get a complete makeover, after which the Grant Office, Administrative Office and the Centre for Learning and Teaching will move in.
Evi Puskar, later a mainstay of the publishing world, describes her colourful student residence life with Ellen Niit (nee Hiiob) in the second half of the 1940s. On one occasion, Puskar came face to face with a terrified rodent: “The rat ran towards me in a panic. It latched onto my clothes and started scampering upwards. And by the time I, in my curiosity, looked down, its sharp teeth were mere inches from the tip of my nose. We were staring at each other. […] This unfortunate situation was resolved – and my valuable nose saved – by the young poetess Ellen, who just happened to be in the kitchen. Full of athletic enthusiasm, she grabbed a log. I flung the hungry rat, which was startled by the heat from the stove, off of me. Ellen found the right moment when the rat had lost its bearings from falling onto the floor and stood stock still. After that, Ellen picked up what was left of the rat using some log pieces and carried it out of the house and into the rubbish bin.”