Usinad seiklushundid – Imbi ja Peeter
Imbi ja Peeter on inimesed, kellega kohtumine on alati tore ja meeldiv. Küll aga ei soovi naljalt nendega kohtuda tööalaselt.. Kuigi oleme kokku sattunud ka seal mõlemaga, siis saame öelda – nad on seal sama toredad! Nimelt töötavad mõlemad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Imbi on lasteintensiivravi osakonnas arst ning Peeter sisehaiguste arst. Stressirohke töö ja kiire elutempo juures leiavad nad siiski alati võimaluse liikuda ning näevad sellel olevat palju häid külgi. Aktiivsest eluviisist peavad lugu ka nende kolm last. Kuidas Peetri ja Imbi teed Seiklushundiga ristusid, kuidas nad leiavad aega liikumiseks ning mis soovitusi nad annavad teistelegi, sellest ja muustki saad nüüd lugema asuda!
Kas mäletate esimest kokkupuudet Seiklushundiga? Mis ürituse raames see oli?
“Ma aastat ei mäleta, kuid olime parasjagu kodus saunas või sinna minemas, kui äkki hakkasid aia tagant inimesed läbi jooksma kaart näpus. Sel päeval olime sunnitud saunas kandma kehakatteid, et spordihuviliste fookust mitte väga kõrvale juhtida..” alustab teemat Peeter.
“Tavapäraselt meie aia taga inimesi eriti ei liigu, kuid sel korral oli rahvast palju. Mõned jooksid kohe eriti kiiresti, teised jälle sörkisid või kõndisid. Igal juhul olid nad kõik väga rõõmsad. Loomulikult tekitas see minus huvi ja asusin asja uurima. Peagi oli selge, et tegemist on Seiklushundi orienteerumispäevakuga. Täpsustasin osalusreegleid ja seejärel sai tossud jalga tõmmatud – nii tuligi minu ellu Seiklushunt,” lisab Imbi.
“Edaspidi püüdsime teha sellest oma iganädalase mõnusa ürituse, mille punktiks hea soe saun!” ütleb Peeter.
Miks olete jäänud Seiklushundi üritustel osalema?
“Orienteerumine on vaheldustpakkuv ja stressi maandav tegevus. Sel ajal kui kaardiga rajal oled, ei ole ju aega mingisuguseid töö- ega muremõtteid mõlgutada. Minu jaoks on väga põnev jälgida ümbrust, uudistada loodust ning arhitektuuri. Püüame perega oma töö ja tegevused nii sättida, et alati jõuaks kolmapäeval õigel ajal rajale.
2021. aasta augustis kinkisin Peetrile sünnipäevaks osalemise Vägilase jooksul. Loomulikult läbisime koos selle katsumuse, mis osutus väsitavaks, mudaseks, vesiseks, adrenaliinirohkeks ja andis pikaks ajaks positiivse laengu. Järgmisel aastal osalesime juba kõikidel Vägilase jooksu etappidel.
Eelmisel aastal avastasime Seiklushundi rogainide võlu, võttes pereklassis osa kõigist selle hooaja rogainidest. Tänu rogainidele on olnud võimalus avastada erinevaid Eestimaa paiku, kuhu muidu ei sattukski. Ja mis seal salata, pilaff pärast mitmetunnist pingutust ei maitse kusagil mujal nii hästi kui Seiklushundi rogaini finišis!
Minu osalemismotivatsiooni on suutnud kõrgel hoida ka Seiklushundi tiimiliikmed, kes on tõelised oma ala entusiastid. Kõik Seiklushundi üritused on põnevad ja väga hästi korraldatud. Eelinfo on alati põhjalik ning korraldusmeeskond nii lahke ja naeratav, olgu ilm missugune tahes. Hea tuju koos Seiklushundiga on tagatud!” sõnab Imbi.
“Minu südame on Seiklushunt võitnud ka peamiselt väga ägeda tiimitöö tõttu! Korraldajad on avatud ja lahedad, üritused on mitmekesised ja varieeruvad, kuigi kohad ei pruugi alati ju erinevad olla,” nõustub Peeter.
Laste liikumine on tänapäeval kuum teema. Sellega on kimpus kõik, kes lastega tegelevad – lapsevanemad, õpetajad, treenerid jt. Ühte kuldset vastust ju sellele pole, kuidas nad liikuma panna. Erinevaid võimalusi aga ohtralt. Imbi ja Peeter on seda meelt, et oluline on vanemate eeskuju ning tegevused võiksid rõõmu pakkuda igale pereliikmele. Tähtsal kohal on looduses liikumine, mille ümber on kujundatud ka traditsoone. “Igasuvine rattamatk sõprade perega on alati oodatud nii liikumise kui ka sotsiaalse poole tõttu,” sõnab Imbi. Lisaks rattamatkale käiakse Imbi sünnipäeval erinevaid Eestimaa matkaradu avastamas ning ka mäesuusatamispisik annab rõõmu liikumisest.
“Kui see on tavaline elu osa, tulevad ka lapsed kerge vaevaga kaasa. Üldiselt tulevad pojad, kes meiega veel ühe katuse all elavad, kaasa ühe küsimise peale,” rõõmustab Peeter.
“Kevadest sügiseni on laste liikumisvahendiks linnaruumis peamiselt ratas ning muul ajal jalad ning ühistransport. Selle põhjuseks on eelkõige teadlik valik laste liikumisharjumuste kujundamisel. Oleme vältinud elektriliste lasteautode, jalg- ja tõukerataste soetamist. Kõik liikumisvahendid, mis lastel on olnud, on kondimootori abil toiminud,” lisab Imbi.
“Laste kaasamisel tuleb arvestada nende vanust ja füüsilisi võimeid, olla innustav ja rõõmustada koos veedetud aja üle. Täna võib rõõmuga tõdeda, et lapsed on sportlikud, tervislike eluviisidega ning ühiselt liikumine ei ole kellelegi vastumeelne. On ilmselge, et diivanil pikutav vanem ei ole eeskujuks liikumisharjumuse kujundamisel,” võtab Imbi kenasti kokku.
Kas liikumine/sport on regulaarne osa teie nädalates?
“Vanuse kasvades tahab ka suureneda rasvkoe osakaal. Kuna suud kirurgil ei ole veel palunud kokku õmmelda, siis ei jää muud üle kui end liigutada,” tõdeb Peeter.
“Seega jah, liikumine on regulaarne osa. Kuna teeme ka küllalt pingelist tööd, siis sportides on hea unustada need mõtted ja asendada „mõttevabadusega“ sportimise ajal,” leiab ta.
“Olen püüdnud oma tegemisi ja töid sättida nii, et ligi kolm korda nädalas teeksin sporti,” räägib Imbi. “Pilates toimub kokkulepitud aegadel kord nädalas ja see on tõesti regulaarne tegevus. Töökaaslastest sõpradega on tekkinud mõnus punt, kellega padelit mängida. Mõnikord jõuan ka ujuma ja seda peamiselt koos oma tütrega. Kepikõnniringid, matkamine jms toimub sageli koos abikaasa, pere või sõpradega. Looduses liikumine on nauding ja kui teed seda lahedate kaaslastega, siis saad tubli annuse head suhtlust veel pealekauba. Seiklushundi päevakutel püüan osaleda nii sageli kui võimalik. Usinustabelis on mu abikaasa ja tütar küll minust eespool, aga selle üle on mul ainult hea meel,” sõnab ta.
Imbi lisab, et oluline annus liikumist tuleb ka lihtsatest valikutest – kui planeerida aega hästi, siis saab paljudesse kohtadesse liikuda jalgsi. Olgu see tööle, kinno, sõprade juurde vms.
Kuidas leiate/võtate aega, et enda end liikumas hoida?
“Hambaarsti aja, autoremondi, katuseparandamise planeerime väga kergesti oma kalendrisse. Sama kergesti saab ju sportimist kalendrisse varakult kirja panna ning seeläbi on liikumisaeg planeeritud,” on Peeter konkreetne.
“Kui on kirjas, et teisipäeval kl 18 on trenn või kolmapäeval orienteerumispäevak, siis tuleb minna ja sinna enam muid tegevusi ei mahuta. Tavaliselt vaatame nädala algul abikaasaga töö- ja muude tegevuste plaanid üle ning kavandame sinna koos ka ühiseid jalutuskäike või kõnniringe. Kui oleme juba midagi kokku leppinud, siis olenemata ilmast, võtame ikka õues liikumise ette,” nõustub Peetriga ka Imbi.
“Minu puhul mängib kindlasti suurt rolli ka abikaasa Imbi motiveerimine neil hetkedel, kus parema meelega viskaks end pikali ja tukuks. Hiljem aga saan õnnelikuna tänuplaksu Imbile lüüa, et mind kaasa haaras. Vahel aga saan olla tema motiveerija, seega koostöös peitub sageli minu jaoks see saladuslik võti,” lisab Peeter.
Soovitusi, nippe, mõtteid, mida anda edasi täiskasvanutele, kes ei liigu piisavalt?
“Alustage väikeste sammudega!” rõhutab Imbi. “Kui ei ole seni liikumisharjumust või on see tagasihoidlik, siis kõnni esimesel nädalal 1 km päevas ja kiida ennast selle eest. Järgmisel nädalal kõnni 2 km päevas jne. Kui liigud juba aktiivselt 30-40 minutit, siis püüa seda rutiini säilitada. Kõndimine on ju tasuta!”
Peeter leiab, et kõige määravam on leida sisemine motivatsioon, sest seda teised süstida ei saa. “Kaasa oma mõni vähemliikuv sõber ning võite mõlemad saada korraliku energialaksu sportimisest ja motivatsioon järgmiseks korraks tõuseb!”
Imbi lisab, et palju asju saab ära teha ka igapäevaste valikutega. “Eelista jalgsi või rattaga liikumist, välju bussi pealt üks peatus varem, eelista treppe lifti asemel, sõbraga kohvikus kohtumise asemel minge üheskoos jalutama.”
Ta rõhutab, et loomulikult tuleb elus keerulisemaid hetki – ootamatud olukorrad, haigestumine, vigastus, mis seavad liikumise tahaplaanile. Oluline on esimesel võimalusel taas pihta hakata juba omaks saanud liigutamisega.
Kuidas hoiate liikumisrõõmu ja motivatsiooni?
“Koos liikumine, regulaarsus, endorfiinilaks liikumisest, teadlikkus ja eeskuju võiksid olla need märksõnad,” võtab Peeter hästi kokku.
“See on selline sünergiaga nõiaring: liikumine valmistab rõõmu ning see omakorda suurendab motivatsiooni liikumiseks, nii tekib rõõmu ja soovi liikumiseks aina juurde jne,” avab tagamaid Imbi.
Tasa ja targu on Imbi ja Peeter koos oma lastega meie üritustele imbunud. Nüüd enam ei kujutaks ettegi, et nende rõõmsaid nägusid radadel ei kohtaks. Oli rõõm saada inspiratsiooni ja häid nippe, kuidas liikumine oma igapäevaelu osaks muuta.
“Mul ei ole aega.” ei ole vabandus. Peeter ja Imbi on pesuehtne näide.
Kui neid märkate liikumas, siis visake neile patsu ja öelge – hea töö!
Meie täname, et võtsite aja vastamiseks ning kohtume juba õige pea!
