Seiklushunt

Seiklus Hiinas

Poolte piltide autor Arthur Raichmann
International Mountainous Outdoor Sports Challenge in Loushanguan Hailongtun, Zunyi, Guizhou, China.
Hiina seiklus sai alguse augustis, rogaini MM-il, kui Silver mainis, et Andris otsib Hiina kolmandat liiget ja kas ma ei oleks huvitatud. Peale väikest kaalumist sai nõusolek antud ja kiirelt lennupiletid ostetud ning viisa asjad aetud.
Hiina võistlused on enamasti stage race-id, ehk iga päev on üks etapp, õhtul saad aga ööbida hotellis. Minule eeldatavasti selline formaat sobis, sest iga päev umbes üks Xdream tõmmata tundus jõukohane võrreldes paar päeva non-stopp võistlust teha.
Eestist oli Hiinas seekord vägagi esinduslik seltskond koos, kuid mina olin rahvusvahelises tiimis: Xdreami osalejatele teada tuntud eelmistel aastatel Ebike võistkonnas osalenud Lätist pärit Andrise ja Uus-Meremaalt pärit Andreaga, kel oli ilmselt meist kõigist suurim kogemustepagas AR-delt (Adventure Race).
Estonian Ace Salomon Teami esindasid Greete Steinburg, Timmo Tammemäe ja meie oma Joosep ning Estonian Ace Adventure teami esindasid Mariann Sulg, Silver ja Rain Eensaar.Võistlusele eelnev päev kulus ratta kokkupanemiseks, varustuse kontrolliks ja ettenäitamiseks. Kuna oli oodata ka lisaks jooksmisele ja rattasõidule ronimist, siis pidi igal osalejal oma nõuetekohane ronimisvarustus kaasas olema.  Peagi  küll selgus, et ainult ühel inimesel läheb siiski köiega alla laskmiseks ja me jätsime selle lõbu Andrisele.

Esimene päev oli puhtalt jooksukas, 21km ja Hiina võistlusele mitte tavapäraselt kahe osaga, kus peab jooksma kaardi järgi. Tavapärane on seal muidu see, et sul kindel rada ette märgistatud(lindid, nooled, viidad, turvad) ja sinu mureks jääb lihtsalt tirida.
Enne võistlust toimus kerge avatseremoonia, kus tutvustati võistkondi, tähtsaid ninasid ning peeti mõni kõne. Seejärel anti natukene aega varustust sättida ja start.

Temperatuur oli olenemate pilvisest ilmast kõrge, nagu ka  suur niiskus. Ma võistlesin mõlemal päeval nii, et palja ihu peal seljakott ja siis korraldajate poolt antud numbrivest, mis pidi kõige peal olema. Kartsin küll, et kott hõõrub tavapäraselt selja lõhki, kuid seda juhtus õnneks alles teise päeva lõpu poole.

Peale starti oli umbes 1,5km ring ümber võistluskeskuse ja seejärel kohe päeva(võistluse?) nael. U-obstacle, mis on tuntud takistusjooksudelt, eriti oma vaatemängulisuse poolest. Meelelahutust ka publik sai, sest just enne starti oli vihma sadanud, seega selle takistuse pind oli väga libe. Usutavasti võis ehmatus algul kõigil suur olla, kui pealejooksmine lõppes kõhuli libisemisega tagasi alla. Oli ka tiim(tiime?) kes loobusid sellest, sest pidasid seda liiga ohtlikuks. Kui ikka tippsporti teed, siis sellisel väiksel Hiina võistlusel vist tõesti ei saa riskida, et end vigastad mingi lollaka takistusega.

Meil õnnestus sealt lõpuks kogu meeskond üles vinnata koostöös Estonian Ace Adventure Teamiga aga liidrid olid sealt juba üle 10min varem liikuma saanud.

Peale väikest jooksu tuli esimene kaart kätte võtta ja see oli valikorienteerumine, kus paaris punktis tuli läbida taaskord mõni takistus ning seal sai Andris ka laskumist teha. Kuna mõõtkava oli väga väike, siis alguse poole ei saanud ma kohe hästi sisse kaarti ning jooksime ühest punktist mööda. Õnneks olid ka vahemaad väikesed, seega suurt kaotust ei tulnud sealt. Peale seda etappi, saime teise kaardi ning algas veidi pikem jooks linnast välja mägisemale maastikule, kus oli suundorienteerumine. Ka seal õnnestus meil kerge viga teha, kuid korraldajate apsaka pärast ( oli vahetusse läinud 1 ja 11 punkt), see viga meile lõpuks ajalist kaotust ei tekitanudki. Ilmselt tänu viivitusele esimese takistuse juures ja väga märjale ilmale, venis võistlus kõikide võistkondade jaoks planeeritust pikemaks ja kuna me ei osanud seda ette näha, siis polnud ka piisavalt vett ja geele kaasas, mis õnneks suurt ebamugavust enne lõppu tekitama ei suutnud hakata. Lõpp seisnes umbes 5-6km pikkuse jooksuotsaga mägedest tagasi finiši, kus vahepeal tuli veel üks raskus ülesse vinnata. Kusagil 400m enne lõppu märkasin veel ühte võistkonda meie ees, kes liikusid üsna vaevaliselt aga kuna ka mul oli Andrea kummiga terve jooksu taga olnud, siis polnud kindel kas jõuaks mööda pressida. Proovima siiski pidi ja viimases kurvis õnnestuski neist mööduda. Lõpuks see siiski midagi ei lugenud, kuna tuli vana hea excel mängu, kuid adrenaliini laks oli kõva.

Esimene päev lõppes väga edukalt Ace Salomonile, kes võitles end kolmandale kohale, meie hoidsime üheksandat kohta. Õhtul pidi järgmise päeva asjad veel kokku panema kastidesse, mis viidi ette vahetusaladesse ning ülejäänud võistkond otsustas mul kohalikku massaaži proovida. Cup massage nimeks, kel huvi lähemalt uurida.. Välja nägi igatahes Andris üsna rõve pärast oma seljaga.

Järgmine päev algas varakult bussisõiduga võistluspaika, mis oli linnast eemal mägedes. Juhend nägi ette, et on 12km jooksu, siis 48km ratast ja lõppu veel 6km jooksu.
Rajale lähetati võistkonnad viitstardist, eelmise päeva tulemuste põhjal, ühe minuti tagant. Loodan, et andmetega ei eksi aga terve päeva peale oli vist 1500m tõusu ja seda saime esimesest sammust kohe nautima hakata.

Lõputud trepid jooksuetapil panid kohe tempo paika ning rapsida ei olnud mõtet. Kuuldavasti olla kohalikud võistkonnad eelmisel aastal treppidel kohe kõva hooga minema pannud, kohe nii kõva, et tippu jõudes olid nad ennast nii läbi põletanud, et ei liikunud enam kuhugi. Möödusid ka nüüd meist paar kohalikku võistkonda ja teise võistkonnaga jäimegi jooksuetapiks kokku. Laskumistel vajusid nad natukene eest ära, kuid peagi saime tõusudel nad jälle kätte.

Kui päris allatulekuks läks, siis treppidest polnud enam haisugi ja rada oli muutunud korralikuks mudarajaks. Ei kujuta ettegi, mis viimastel tiimidel seal olla võis(võistluse stardis oli 28 võistkonda). Paljudes kohtades ei olnud püsti liikumisest juttugi ja nii mõnigi otsustas lihtsalt tagumiku peal alla lasta. Parim laskumistehnika minu jaoks nägi välja nii, et istusin phmt ühe jala peal kükkis, teist hoidsin ees sirgena ja kui oli vaja, siis lükkasin esimese jala kanna maha, nagu pidur.

Peale jooksuetappi toimus kiire vahetus rattale.

Rattas sai kohe võtta suured kiirused üles, kuna profiil oli endiselt allamäge ning puhas asfalt. Üsna mõnusa tunde andis kihutada 40-50 km/h läbi kohalike linnade/külade, kui terve peatänav on võistlemise jaoks kinni pandud, ning väga palju inimesi on välja tulnud, et sulle kaasa elada.
Rattale vahelduseks pakuti vibulaskmist. Võistkonna peale oli 4 noolt ja kui 20m kaugusel olevat märgi ei suuda tabada, siis tuleb 10min oodata, enne kui saab edasi liikuda.

Ma ei suutnud neid nelja noolt sinna märki lasta, seega koos sama võistkonnaga, kellega koos rattale jõudsime, jäime oma kümmet minutit puhkust nautima.
Üle poole rattaetapi oli aga taas tõusu/langust vaheldumisi ning enamasti vägagi mudastes tingimustes. Ilmselt oli kohalikel seal ka tuntav eelis, sest neil sai poole vähem pori silma pritsida..
Kohe rattaetapi algusest saatis viskas Andreal kett üle, iga teatud aja tagant. Üritasime veidi käiguvahetit sättida aga see ei aidanud. Rattaetapi kõige raskema osa juurde jõudes, oli tal käiguvahetus peaaegu üldse kadunud, seega nägi ta väga ränka vaeva, et ennast ülesse vinnata, mööda mudaseid radu, ainult suure käiguga. Me aitasime lükata nii palju kui andis, sest ratastel vedasmissüsteemi meil peal polnud ja ainuke võimalus oligi käega kõrvalt lükata, mis pole jällegi endale kõige mugavam ja kergem.

Kuna ka teine võistluspäev venis palju pikemaks, kui oli korraldajate poolt arvatud, siis jällegi polnud vee ega geelide seisuga kiita. Peab suured tänusõnad ütlema meie energiapartnerile Honey Powerile, kelle geele on lausa lust süüa, ning mis pole veel kordagi vastu hakkand, erinevalt teistest läägedest liimidest. Ka mõlemad tiimiliikmed kiitsid geele ning nende maitseid, täitsa uhke ja rahulolev tunne oli!

Kuna ma sõitsin jäiga esihargiga, arvatavasti ka ainukesena, siis ratta lõpuks, peale pikki laskumisi, olid käed väga väsinud. Uudne kogemus ning käed andis tunda veel mitmeid päevi peale võistlust. Eestis see pole siiani probleemi tekitanud, kuid sellistele võistlustele peab kindlasti midagi muud ette mõtlema. Päris paljud tipud kasutavad sellist huvitavat toodet nagu Lauf, THULE äss andis ka mulle proovida oma ratast peale võistlust, ning tundus täitsa mõeldav variant olevat. Töötas hästi ja ahvatlev oma kerguse poolest!

Viimane jooks oli küll poole lühem esimesega võrreldes, kuid sugugi mitte midagi lihtsat. Ratta vahetusalasse saabudes nägime just seal lahkumas ühte võistkonda ja kuigi Andrea end kõige kindlamalt ei tundnud, siis ma võtsin ta kohe kummiga järgi, plaaniga eesolevad ikka kätte saad.

Trepidest enam juttu ei olnud, nüüd oli ainult mudane tõus, mis viis kohaliku  vana templi juurde. Tõusul saimegi eesolevad kätte ja enne laskumist ka turvalise vahe sisse. Neil oli naisliige vist jalga vigastanud, järeldades tema liikumisest. Laskumine templist oli algul mööda libedaid kivist treppe, kuid edasi läks uus ja korralik trepp, mida sai joosta väga hoogsalt ning mida kaunistasid arvukad turistid oma kaameratega.

Teise koha omanikud, Rootsi THULE

Umbes 1,5 km enne lõppu olid korradajad veel lisanud maiuspalana väikese vana trepilõigu ülesmäge,

kuid peale seda oli ainult allamäge jooks ja nii sai ületada ka rõõmsalt finišijoon!

Üle kuue ja poole tunni võttis aega, et alistada see märg ja mudane päev ning tasuks kokkuvõttes üheksas koht.
Peale võistlust sai tehtud kohustuslikud pildid ning seejärel jões kerge loputus ja eine

Raske rattaetapiga kaotasime küll palju aega, kuid kokkuvõttes ei teagi, palju see lõpptulemust mõjutas. Me olime igatahes võistlusega rahul, eriti kuna top12 võistkonda saavad poodiumile. Estonian Ace Salomon Team saavutas kokkuvõttes seitsemenda koha ja Estonian Ace Adventure Team üheteistkümnenda koha. Ehk kõik eestlased poodiumil!

Kui teised said õhtul veel kohaliku elu-olu nautida ja puhata, siis mul algas juba pikk tagasisõit koju, kus ei jäänud palju puudu, et oleksin juba esimesest lennust maha jäänud, tänu kohalikele veoautojuhtidele, kes mind koos kõigi ratastega lennujaama toimetasid. Ka pagas ei jõudnud minu lennuga Helsingi, õnneks oli see juba järgmine päev Tartus. Äkki oligi lihtsam, ei pidanud seda läbi Helisingi ise vedama..

Kokkuvõttes väga lahe kogemus ja reis. Turisti mängida ei õnnestunud Hiinas, kuid küll ka see aeg kunagi tuleb. Võistlus näitas, et seiklusspordi eliit on ikka väga kõva, kuid samas ka väga sõbralik ja mõnus seltskond, kellega oli mõnus suhelda ja kelle jutte õhtuti söögilauas kuulata.

Nüüdseks on ka selgunud, et sügisene võistlusperiood veel polegi selle võistlusega läbi ja natukene rohkem kui kuu aja pärast, saab end taas seiklusspordis proovile panna…

Kontakt

Tartumaa, Tartu vald, Pupastvere, Männi
60523
+372 5821 1203
info@seiklushunt.ee

Rekvisiidid

MTÜ Seiklushunt
Registrikood: 80381192
EE472200221061466747 Swedbank