Seiklushunt

Wuhan Outdoor Quest 2015

Ei olnud nädaladki möödas, Hiinast saabumisest, kui sain teada, et on uus võimalus sinna võistlema minna. Seekord enda kaasmaalastega ja Estonian Ace Adventure Team nime all. Otsustamine palju aega ei võtnud ja ka teised olid üsna kiirelt oma nõusoleku andnud. Võistkonna liikmeteks olid seekord Greete Steinburg, Lauri Malsroos ja juba tuttav kaaslane Heiti Hallikma. Kirsiks oli oodata, et nüüd on kavas ka kajakiga sõit, milles me, peale Heiti, väga osavad ei olnud. Ma jõudsin enne Hiinat kolm korda Raini süstaga veele, kaks korda kolmest lõppesid sügisese suplusega. Õnneks Hiinas olid laiemad ja kahesed kajakid, millega ümberminemise probleeme väga ei olnud. Probleem on ainult tõmbamises, mis eeldas head tehnikat ja praktikat, mis meil puudus.

Muud treeningud sujusid aga hästi ja täpselt enne Hiinat sai SK100 ja sõpradega tehtud väike nelja päeva pikkune laager Soomes, Vuokattis. Sai harjutatud orienteerumist mitmel erineval kaardil ning lisaks üle 100km suuska, nii tunnelis, kui ka 3,2 km pikkusel kunstlume ringil.

Võistluspaika saabusime juba 1,5 päeva enne võistlust, seega oli mõnusalt aega, et ennast sisse seada ja kohaliku eluga harjuda. Esimesel õhtul tegime kohe väikese jooksusutsaka mööda lähedal asuvaid matkaradu, see lõik oli ka teise päeva võistluse lõpp. Lauril sai ka Hiina treppide süütus võetud, kuid treppe seekord oli isegi üllatavalt vähe.

Üldse võib etteruttavalt öelda, et üllatavalt kiire rada oli sellel võistlusel, muda ja offroadi vähe. Õhtul panime ka veel rattad kokku, et järgmine päev kerge rattatrenn teha. Meie trumbiks oli kindlasti Heiti, kes eelmine aasta osales samal võistlusel Soomlastega ja saavutas tugeva viienda koha. Väikene rajainfo tuli ainult kasuks.

Esimene võistluspäev nägi ette 14km ratast- 5km jooksu- 6+9km kajakki- 5km GPS orienteerumist.

Enne starti toimus veel tüüpiline avatseremoonia, kus võtsid sõna korraldajad, erinevad kohalikud tähtsad ninad ning ka võistkondade esindaja + väikesed etteasted kohalike tantsijate poolt. Ilm oli üllatavalt jahe, seega enne starti olid kõik võistlejad paksude üleriietega, kuid siiski lõdisemas. Start rattaga õnnestus üsna hästi ja peagi olime 4-5kohal, Heiti jäi algul veidi maha, kuna arvas, et Greete on tal veel seljataga. Tegelikult oli Greete meist kõigist ees siis juba, tüüpiline stardisagin, eriti kuna keerasime üsna kiirelt kitsale kõrvalteele.

Umbes peale viit kilomeetrit aga saabus üllatus, parem pedaal tuli küljest. Vända seest pool vinti oli ära kulunud ja tagasi polnud tol hetkel võimalik seda keerata, vähemalt esmasel vaatlusel. Mis seal siis ikka. Hakkasin ühe jalaga väntama, teisega õhus või mööda maad hoogu andes, nendel lõikudel, kus sai, tõmbas ja lükkas Lauri mind aga peagi lõhkusime ka tõmbamissüsteemi ära. Lõpuks vahetasime veel Lauriga rattad ka ära ja nii sai ka jõumees oma oskusi näidata. Meie õnneks oli vahetusala veidi varem, kui öeldud oli ja ülisuurt kaotust ei jõudnudki tekkida sellel etapil, kusagil 7 minutit Soomlastele, kellega enne äpardust koos olime liikunud.

Järgmine jooks oli kerge sutsakas, kus mul veel oli üllatavalt keeruline. Otseselt nagu raske ei olnud, kuid see rattaga jändamine vist võttis juba omajagu energiat ära. Kajakki minnes kedagi ees ei paistnud ja samuti oli ka seljatagune puhas. Algas üks monotoonne tõmbamine. Heiti oli Greetega ühes ja ma Lauriga teises kajakis, see jaotus ka õigustas end, sest Heiti kogenud kalana tõmbas peaaegu kahe eest ja liikusime võrdses tempos. Peale kuut kilomeetrit oli lisaülesanne.

 

Kajakist otse jumaritega mööda köit üles ronida ja teisel pool silda tagasi alla laskuda. Meie Heitiga läksime ronima ja kuigi eelnev päev  sai seda just harjutatud ka, siis nüüd oli mul erinev footloop(jalaaas) kasutusel, mis oli liiga pikk. Päris mitu head minutit läks seal kajakis püsti seistes, loopide ja jumarite sättimise peale. Lõpuks sain liikuma, kuid Heiti juba laskus ja kuna loop ei olnud siiani õige pikkusega, läks viimane osa ronimisest väga vaevaliselt.

Peale seda oli 9km kajakki veel, mis muutus juba päris igavaks. Liikusime ühe Hiina tiimiga koos, kellega suundusime kõrvuti ka viimast GPS orienteerumist tegema. Korraldajate poolt oli aerofotoga kaart, kus punktid ja nende GPS koordinaadid peal.

Meie aga GPS-i neid ei sisestanudki ja meistersportlased Heiti ja Lauri tegid aerofotoga orienteerudes väga head tööd. Teises punktis saime ühed Tšehhid kätte, kes olid just 20min viga teinud ja süüdistasid selles valesid koordinaate.. Järgmised 2 punkti liikusime veel nendega koos ja lõpussprindiga sai neist ka lõpulikult mööda tiritud. Kena väike võit esimese päeva lõpuks, mis kokkuvõttes suurt ei muuda midagi aga emotsiooni annab hea! Päeva lõpetasime üheksandal kohal.

Peale võistlust oli põhiline probleem, kuidas mul pedaal pidama saada vända külge. Lootsime uuele vändale, kuid seda siiski põhjanaabritel kaasas polnud. Lõpuks läks käiku lennuki kõrvaklappide seest traat ja super attack, kuna pool vinti oli alles, siis niisama sisse keerates pedaal hoidis end kinni küll, kui kuna pool vinti oli kadunud, oli oht, et pedaal hakkab loksuma seal sees ja lõpuks kukub ikka välja, seega sai sinna poolele vindile traati peale keritud ja super attackiga üle ujutatud ning siis kõvasti kinni keeratud. Lahendus õnneks toimis ja pidas järgmiste päevade rattaetapid kenasti vastu!

Teine päev algas 7,5km biathloniga, ehk võistkonna peale oli 2 ratast kasutada aga rattur ei võinud jooksjat vedada ega lükata. Meie plaan oli, et iga 500m tagant vahetame ja kui tõus on, siis sõidavad ratturid tõusust ülesse ära. Enam-vähem plaan ka toimis, kuigi esimesed suutsid selle ikkagi 1,5min kiiremini teha, ülejäänutega tulime üsna koos juba.

Peale seda 15km kajakki, tuim tõmbamine veehoidla ühte otsa ja tagasi. Taktikaliselt läksime ka siin alt, kuna ei sõitnud koos, me Lauriga olime veidi ees ja vahepeal üritasime teistele võistkondadele sappa võtta aga Heiti ja Greete teistele sappa ei saanud ja nii oli meil pidevalt väike vahe sees. Isegi, kui me poleks suurt võitu saanud koos sõites, siis oleks õhkkond võistkonna siseselt positiivsem säilinud küll. Sel etapil kogunes arusaadavalt ka kõige suurem kaotus meie lähimate konkurentiga, pea 15 minutit.

Peale kajakki istusime ratastele, et vändata maha 33km. Algus oli väga kiire ja ka väga külm. Kuna ilm oli endiselt jahe ja pilvine, siis märjana ratastele istumine on jahe, kindlasti ka paljudele xdreamist teada-tuntud asi, eriti öistel etappidel. Peagi hakkasid meile rattas paistma Hiinlaste kaks võistkonda, kes olid meist süsta lõpus mööda läinud. Nendes sai küll, kui postidest mööda kihutatud ja usun, et neile võis see päris rusuvalt mõjuda.

 

Ratta lõpuks oli lauge, kuid pikk ronimine mäkke ja väike laskumine vahetusalasse ning ratas oli üldse 90% ulatuses asfaldil, ehk väga kiire. Jooks, 15km, algas peaaegu kohe mäkke ronimisega, mis tõmbas niigi hellad sääred ja reied mõnusalt paksuks. Kuigi jooksmine on mu meelisala, siis mäkke ronides jäi mul teistega pidevalt väike vahe sisse, pulsi viskas kuidagi väga kõrgeks ja ei suutnud kiiremini powerwalki teha. Laskumistel ja laugetel osadel õnneks probleeme ei olnud ja sai vajutada kenasti. Jooksu lõpuks oli veel laskumine kosest, kahe kaupa ning 0,5km sprinti lõpuni. Kuna laskumine oli aeglane, siis oli kasutusel ooteala, kus kadunud aeg arvutati pärast maha. Sinna saabudes võisime veidi rõõmustada, kuna Tšehhid olid meist 6minutit aeglasemalt olnud jooksuetapil. Nendega võistlemine oligi sellest hetkest meie põhiline eesmärk.

Kosest laskumine oli lahe ja kuna me väga kogenud selliste asjadega polnud, siis algul ei saanud ka hästi jooksma köit. Esimene ots oli laugem astumine, kuid lõpus oli peaaegu sirge sein, millest sai alla laskuda. Väga lahe kogemus. Peale seda veel jooksuots, mis korraldajate öeldu 0,5km asemel oli hoopis pea 2km, kuid meile väga vahet polnud, sel hetkel oli puhtalt lõpuadrenaliini pealt vajutamine ja finiš ning hotell olid lähedal. Lõpetasime päeva kümnendal kohal, ning seda hoidsime ka üldarvestuses.

 

Viimane päev oli lihtne, ainult tirimine. 48km ratas-16km kajakki ning 16km jooksu lõppu.
Starditi eelmise kahe päeva tulemuste põhjal ja 30sekundiliste vahedega. Meie põhilised konkurendid ,Tšehhid kohe meie ees, seega oli alguses vaja nad ainult kätte saada ja siis edasi vaadata. Kuna oli teada, et jooksus me neist ilmselt kiiremad, siis olime ka vaimselt võtnud end kokku ja valmis pingutama kajakis kõvasti. Rattas oli taas ülikiire. Oleks võinud vabalt ka maanteerattaga peale minna. Kui eelmine võistlus oli natukene probleeme mul jäiga kahvliga, siis see võistlus oli see igat tark valik. Lauri jõumehena vedas meie punti kenasti ja peagi olid ka konkurendid nähtaval. Peale nende väikesest möödasõidust õigest teeotsast, mille tegime ka meie nende järgi, liikusime edasi koos. Algul oli ikka väikene katsetamine, et kas saab neilt eest ära ja kuigi nende naist ikka tõusude lõppudes lükati, siis äraminekuni me ei jõudnud.

Enne suutis Lauril, sellel ilusal teel, tagarehv tühjaks joosta. Kiirelt mantel maha ja õhukumm sisse. Kuid konkurendid olid läinud ja ka kaks Hiina tiimi. Sai hakatud edasi tirima ja nüüd tekkis ka endal kuidagi jõudu, et vedama minna ja pingutada. Kui eelmised päevad hoidsin ma pigem end tagasi ja ei tundnud end üleliia aktiivsena, siis viimane päev oli hoopis vastupidine. Hiinlased saime kätte jooksvalt, kuid enne lõppu panime jälle õigest teeotsast mööda. Seda viga olla pea kõik teinud ja kui osad said 50m peale möödasõitu aru, et rajatähistust enam pole, siis meie sõitsime ikka oma 1km lisa, mäest alla külasse ja siis sealt tupikust tagasi üles. Sama olla teinud ka võitja Thule võistkond.

Kajakis üritasime proovida uut süsteemi: mina Greetega tagumises, Heiti ja Lauri ees, ning meie vahel kumm. See süsteem aga ei toiminud, kuna kas siis meie hakkasime nende süstanina kõrvale kiskuma, või siis nemad meie. Ühendasime kummi lahti ja tirisime esimesse punkti ära. Peale seda võtsime eelmiste päevade paigutuse taas, kuid nüüd Greete ja Heiti hoidsid meie kiiluvees ja nii sõbralikult koos suutsime täitsa rahuldavalt liikuda. Hiinlased meist nüüd enam mööda ei sõitnud ja ka Tšehhidega vahe väga ei suurenenud. Vesi oli rahulik ning lõppude lõpuks nägime ka esimest korda Hiinas päikest.

Kolmandaks päevaks olin enam-vähem tehnika ka omandanud ning sõit muutus juba täitsa nauditavaks. Eks järgmine hooaeg tuleb veel veeta väga palju kilomeetreid, et vähegi konkurentsi pakkuda. Peale kajakki oli lõpupingutusena 16km jooks, mille lõpuosas taas väga kõrge ronimine vana templini ja mööda treppe laskumine finiši. Meie jooksukiirus oli päris hea ja au tuleb anda Greetele, keda ma küll viimane päev kummiga aitasin, kuid eelmised päevad nii mõnestki meist erksama jooksusammuga liikus. Ratast ei tasu rääkidagi, seal on ta nagunii tasemel! Järsk tõus oli kõigile raske ja ega väga lihtsam nendest treppidest alla joosta pole juba kangete ja väsinud jalgadega.

Viimasel paarikilomeetrisel laugel lõigul nägime ees vanu sõpru Tšehhe, kes olid lausa kolmekesi üksteise järel kummis. Meil siis enam mõtlemist ei olnud, viimane etapp, viimased kilomeetrid, vajutasime nii kuis tuli. Maasikaks oli 100m enne finišit veel 3,4m sein, kust saime ilma tõrgeteta üles ning võiski finišeerija medali kaela saada.

Finišis oli ilm ilus, sai ennast ja riided päikse käes soojendada ja nautida veel järgmiste võistkondade ponnistusi seinast ülessaamisel. Seejärel autasustamistseremoonia ning saime väljateenitud kümnendat kohta minna vastu võtma. Nagu ikka, saavad top12 poodiumile ja väikese auhinnatšeki.

Kokkuvõtteks tuleks taas kiita korraldajaid, kes olid suurepärase võistluse kokku pannud ning kõik ka toimima suutnud! Tagasiteel sai võetud üks päev Pekingiga tutvumiseks, mis oli küll vihmane, kuid lõpuks täitsa tore turistiks, toredate inimestega!

 

 

Kontakt

Tartumaa, Tartu vald, Pupastvere, Männi
60523
+372 5821 1203
info@seiklushunt.ee

Rekvisiidid

MTÜ Seiklushunt
Registrikood: 80381192
EE472200221061466747 Swedbank